joonmeedia.blogspot.com on 6. novembril 2009 ellu kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku märkamist ja uurimist. Kuid üle KõIge hIndame me õppImIst – Ise, teIstega, pIdevalt, Iga päev. joonmeedIa on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest. joonmeedIa tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon ja uskumused. joonmeedIa tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis räägivad päriselt inimlikkuse keelt. joonmeedIa missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja innustada seoseid ning küsimusi looma. oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja kaasavad, väljendume selgelt ja ajakohaselt. soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse.

1. 1
j o o n m e e d I a .blogspot.com
armastuse, mitte raha pärast
2011 / 1

2. 3
J O O N M E E D I A 2011 / 1
A R M A S T U S E, MITTE RAHA PÄRAST
teostasid:
T A N E L R A N N A L A
&
S I I R I T A I M L A
joonmeedia.blogspot.com on 6. novembril 2009 ellu kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev
online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku märkamist ja uurimist. Kuid üle kõige
hindame me õppimist – ise, teistega, pidevalt, iga päev.
JONMEDIA on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest.
JONMEDIA tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon ja
uskumused.
JONMEDIA tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis
räägivad päriselt inimlikkuse keelt.
JONMEDIA missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida ja
innustada seoseid ning küsimusi looma. Oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja kaasavad,
väljendume selgelt ja ajakohaselt. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid
tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse.
3

3. Tere, hea G r a a f i k a t r i e n n a a l i g a seotu!
Kirjutame teile seoses rahvusvahelise näitusega “Armastuse, mitte raha pärast”. Nimelt soovime
teie kaasabi, et viia läbi osalusuurimus, mille eesmärk on koguda andmeid “armastuse” ja “raha” teema
visuaalseks käsitlemiseks Graafikatriennaalil ilmuvas JOONMEEDIA trükises. Oleme huvitatud just
nimelt triennaaliga seotud võimalikult kõigi inimeste isiklikest mõttekildudest märgusõnade kujul. Saadud
informatsiooni kasutame üldistatud visuaalsete skeemide joonistamiseks sõnade ja piltidena.
Garanteerime teie isikuandmete konfidentsiaalsuse.
Palun vasta alljärgnevatele sõnadele hetkel päheturgatavate märgusõnade abil. Kirjuta vabalt nii palju
sõnu, kui vastamise olukorras vajalikuks pead. Sinu tuletatud märgusõnad võivad sõnast-sõnasse korduda
ja Sind ennastki üllatada. :)
Sõnad, millele kirjuta oma märgusõnad taha, on:
- ARMASTUS –
- RAHA –
- TÖÖ –
- SUHE –
- RESURSID –
- KUNST –
- KULTUUR –
- KESKKOND –
- POLITIKA –
- ISIKLIK –
- ÜHISKOND –
- HARIDUS –
Paar näidet:
- EI – negatiivne, halb, mittesöödav, rahulolematu, keelatud, ülesöömisele, ületöötamisele, ükskõiksus,
käega löömine, närvidele käiv, segamini, ebamugav, vastik, kahtlev, kriis, töötus, võõrandumine,
võõrdumine, ...
- JA – toetav, positiivne, sisendav, julgustav, joonistamine, võimalik, tasakaalule, kunst, armastus,
raha, usaldus, õppimine, lubatud, sõbrad, koostöö, poliitika, ühtsus, kompleksus, sotsiaalsed garantiid,
mõistmine, arendav, kahtlemine, poeesia, väärtushinnangud, valdkonnaülene mõtlemine, vesi, male, ...
Lisaandmed:
vanus –
riik –
Kõige lihtsam viis vastatud märgusõnade meieni jõudmiseks on antud kiri ‘tagasi saata’ JONMEDIA
meilile simulatsioon@gmail.com
Oleme siiralt tänulikud kaasamõtlemise eest,
ja soovime head ARMASTUST ning RAHA!
Kunstnikud Siiri Taimla ja Tanel Rannala
5

4. 6 7

5. 8 9

6. 10 11

7. 12 13

8. 14 15 15

9. 17

10. 18

11. 21

12. 22 23

13. 24 25

14. 26 27 27

15. 29

16. VASTAB? VASTAB! VASTAB...
VASTAB? VASTAB! VASTAB...
VASTAB? VASTAB! VASTAB...
VASTAB? VASTAB! VASTAB...
Hea ...!
Pöördume Teie poole seoses XV Tallinna Graafikatriennaali rahvusvahelise näitusega
“Armastuse mitte raha pärast”.
Soovime teada saada Teie arvamust olu- ja kunstiküsimustes, mis on seotud projektiga
JONMEDIA trükis “Armastuse, mitte raha pärast”. Oleme huvitatud kaasaegse kunstiga
seotute seisukohtadest ARMASTUSE ning RAHA teemadel. Seni oleme küsitlenud
kõiki Triennaalil osalevaid kunstnikke, kellede vastustest inspireerituna täituvad trükise
leheküljed pildilis-sõnaliste teemakäsitlustega. Meie tegevusmotiivid on peamiselt
hariduslik-pedagoogilist laadi, soovides sügavamat mõistmist ja seostatust valitud
teemade osas.
Palun vasta alljärgnevatele küsimustele vabalt valitud mahus ja viisil:
– Kuidas iseloomustan armastust?
– Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus?
– Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus?
– Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist?
– Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas?
Parim viis vastuste tagastamiseks on antud kiri ‘tagasi saata’ JONMEDIA meilile
simulatsioon@gmail.com. Ootame vastuseid tagasi 19.novembrini.
Oleme siiralt tänulikud kaasamõtlemise eest!
Kunstnikud Tanel Rannala ja Siiri Taimla
JONMEDIA.blogspot.com
simulatsioon@gmail.com
30 31

17. 32
VASTAB ANU PURRE:
– Kuidas iseloomustan armastust?
Tingimusteta ja omakasupüüdmatu hoolimine kellestki (või millestki). Õnnelikuks tegev
andmine. Kas see oli Erich Segal, kes ütles, et armastus on see, kui sul pole kunagi vaja
andeks paluda (või midagi sellist)? Sellega olen ka nõus.
– Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus?
Kui see sõna on töö, siis... kui mulle antakse võimalus teha tööd, mida ma armastan, siis
on see justkui sama, mis armastus, ja selle tähtsus on suur. Ainult et siinkohal kehtib siiski
tingimus, et kui ma teen oma tööd armastusega, siis on see kindlasti hästi tehtud ja oleks
normaalne sellest ka ära elada. Me räägime tööst, mis siis, et mõnikord on töö ja hobi üh-endatud.
Armastuse eest ei saa aga raha tahta... kuskil on kala sees... mingi omakasu on
siiski sisse kodeeritud.
– Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus?
Kui see sõna on jällegi töö, siis ma arvan, et kui mul on mingil põhjusel vaja valida kahe
olulise armastuse vahel oma elus, siis armastus oma lapse vastu oleks esikohal, alles siis
oleks töö. Aga töö on ka siiski VÄGA tähtsal kohal mu elus ja selleta ma ei saaks elada.
Kuna ühtlasi on see ka kogu minu looming.
– Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist?
Kaasaegne kunst sõltub kõigest. Selle mõistmine esteetilise arengu tasandist ja haridus-est.
Ja mine tea, millest veel. Kaasaegsest kunstist sõltuks paljugi, ja maailm muutuks ehk
paremaks paigaks, kui keegi poolel teel mõistmiseni “kaikaid kodarasse ei loobiks”. Palju
oleneb kodust ja õpetajatest.
– Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas?
Teda küll ei armastata, ta teeb ju “sitakunsti” ja ei maali luike ja tiiki, nagu paljud kunstiha-rimatud
ootaksid, aga tema roll on siiski suur. Ta paneb mõtlema asjadele, mille peale ehk
muidu ei mõtleks. Tal on õigus asju üle vindi keerata, kasutades visuaalseid vahendeid.
Aga ilma hariduseta siin vist ikkagi hakkama ei saa, sest muidu vaatajal teosega dialoogi
ei teki.
33
VASTAB KAIDO OLE:
– Kuidas iseloomustan armastust?
Armastus on suhe, kus sa näed oma olemasolus mõtet eelkõige läbi kellegi või millegi
teise. Enesearmastuses selline “hajumine” erandina puudub.
– Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus?
Ideaalis on töö inimese aktiivne tegevus eesmärkide nimel, milles ta näeb mõtet.
– Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus?
Vastus on kombinatsioon kahest eelmisest. Mõistan oma olemasolu mõtekust suuresti
läbi kunsti.Kunst ei hõiva mu elust loomulikult 100%, nii et ma ei tea, kas selle kohta saab
nüüd öelda elu armastus või isegi suur armastus kuid kunst on mulle kindlasti väga olu-line.
Ning parema kunsti tegemise nimel või kunsti idee parema mõistmise nimel pingutan
ma ihust ja hingest st. teen tööd. Ööd ja päevad, ateljees ja autos, poes ja puhkehetkelgi.
Ühesõnaga, töötan oma armastuse nimel.
– Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist?
Kaasaegne kunst sõltub eelkõige kaasajast, ning nendest inimestest, kes seda aktiivselt
mõtestada üritavad. Täpsustuseks, kaasaeg on suhteliselt raskesti määratletav ajavahe-mik
mineviku ja tuleviku vahel, ehk kui tuua paralleel, siis tegu on ikkagi n.ö. liikuvate pilt-ide
jadaga, ning sellele on tõenäoliselt adekvaatsem läheneda filmimehe, mitte fotograafi
loogikaga, sest kuigi ka üksikult peab tegu olema n.ö. läbitöötatud kaadritega pole nad
siiski mõeldud niimoodi iseseisvat sõnumit kandma vaid ikkagi moodustama üha jätkuvat
ja loodetavasti võimalikult mõtestatud jada.
Küsimuse teisest poolest niipalju, et arvatavasti ei suuda keegi näha niivõrd laiahaardelist
panoraami nagu oma kaasaeg objektiivselt ja sellisena nagu ta lihtsalt on. Meie peades (ja
ka silmis ning kõrvus) segunevad erinevad seosesed ja selgitused, teooriad ja ümberjutus-tused,
mis tegelikult modelleerivadki seda, mida me kogeme või vähemalt on suuresti sell-eks
materjaliks, millest me üritame oma pilti kokku panna. Kaasaegne kunst annab selles
valikus ühe kirjelduse, mis kindlasti mõjutab meie kõigi arusaama sellest hetkest, kus me
elame, sest üha raskemini tabatavate seoste kaudu mõjutab kaasaegse kunsti pakutud pilt
rohkem või vähem kõiki meie elu valdkondi. Kunstnikuna tahaks, et pigem rohkem, kuid
kapidemokraadina olen õnnelik, et kunstil/kultuuril on olemusliku lahkamisel väga tõsiselt-võetavaid
konkurente.
– Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas?
Mulle tundub, et vastasin sellele küsimusele piisavalt ammendavalt juba ülalpool.

18. 34
VASTAB Ly Lestberg:
– Kuidas iseloomustada armastust?
Olen 10 aastat tagasi kusagilt üles tähendanud poeesi, et merel on ainult ainult kaks
küsimust: sügavike ja tähtede oma. Ja inimesel ka. Kui armastus on, siis ei tundugi
see enam mingi küsimuse, vaid reaalsusena. Kui aga armastust pole, siis tuleks
mõtelda vaid tähistaeva peale.
– Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus?
Lõin sellele küsimusele vastuse otsimiseks keskelt lahti raamatu, mille mõju all hetkel
olen ja sealt vaatavad vastu read:
“Löön raamatu lahti ja sealt vaatavad vastu sõnad.
“Õnnelik inimene, mõtlesin ma, ta ärkab kindlasti igal hommikul juubeldades, vaatab
iseenda tipult üle kõik oma kõrgendikud, oma mäed ja orud, et siis mõnuga ringutada
ja öelda: “See olen tõepoolest mina: härra Simonnot kogu oma suuruses.””
Siiski keegi Simonnot, mitte mina.””
Aga tean, et see olen hoopis TEMAJAMINA, mitte keegi Simonot, kogu oma
suuruses!
– Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus?
Vt vastuseid küsimustele 1) ja 2)
– Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist?
Kaasaegne kunst sõltub inimestest, kes kaasajal, ehk siis praegu elavad ning
puutuvad – kes otsesemalt, kes kaudsemalt kokku kunstisfääriga.
Kaasaegne kunst on üks lahutamatu osa kultuurist laiemas mõttes. Mis aga
kultuurist sõltub – ma arvan, et kõik, mis inimest loomariigist eristab.
– Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas?
Vahel tajun, et klouni rollis, kelle kätteõpitud trikid mitte kellelegi korda
ei lähe. Aga küsimusele tõsisemalt ja suuremalt distantsilt lähenedes – eks
vast ikka täpselt sama roll, mis kirjanikel, muusikutel, näitlejatel, tantsijatel,
lauljatel, filmiinimestel jne on.
35
VASTAB HEIE TREIER:
Eri eluperioodidel vastaks ilmselt erinevalt, eks ma siis update’in oma arvamusi ja vastan
nii nagu praegu asjast aru saan.
– Kuidas iseloomustan armastust?
Armastus on teoloogiline kategooria, millest räägitakse väga palju Piiblis. Ilmselt
ongi “armastus” analüütiliselt kättesaadav (nii palju kui see on võimalik) pms selles
mõisteraamistikus. Palju tähtsam aga on armastuse isiklik kogemine ja selles elamine.
– Mis on minu jaoks töö ja selle tähendus ning tähtsus?
Töö muudab ja vormib inimest, kes tööd teeb.
– Millisena tajun armastuse ja töö vahekorda oma elus?
Kõiki töid tuleks teha armastusega, see oleks ideaal. Isegi “madalaid” ja näiliselt
tähtsusetuid töid. Kavatsus on väga oluline. On vana tõde, et armastusega tehtud toit
maitseb paremini kui ilma armastuseta tuimalt tehtud toit, ehkki komponendid võivad olla
mõlemal juhul samad (või tuimalt tehtud toidul isegi paremad).
– Millest sõltub kaasaegne kunst ja mis sõltub kaasaegsest kunstist?
Peaaegu võimatu küsimus, sest otsesed ja kaudsed sõltuvussuhted on niivõrd keerukad ja
pealegi sõltub kõik konkreetsest kunstnikust või tööst.
– Millisena tunnetan kaasaegse kunstniku rolli tänases Eesti ühiskonnas?
Kaasaegne kunstnik on massimeedias ja ühiskonnas üsna tugevalt marginaliseeritud.
Ilmselt on tema roll hetkel palju olulisem mikrotasandil, näen hetkel mitmeid
mikrorevolutsioone, mille viljad hakkavad küpsema võib-olla alles aastate pärast.

19. 36
VASTAB ANDRES TALI:
Armastada tuleb inimest. Kasvõi iseennast.
Kui armastad asja, siis on see fetišism.
Raha on asi, mille eest võid osta endale fetiši.
Tööd tuleb teha, et saada raha. Et osta endale fetiš.
Kunst on see, mida ütlen oma armastatule.
Kaasaegne kunst on see, mida ütlen oma armastatule siin ja praegu.
Sellest sõltub kas ta mind ka homme veel kuulata tahab.
VASTAB FILOSOFIA ÕPEJÕUD
ANDRES LUURE:
Siiri: Mis see on, mida nimetatakse
armastuseks? Või eelistaksid sa vastata
küsimusele, mis on armastus?
Andres: Sellele, mida nimetatakse, on
kerge vastata, selle pärast, et nimetatakse
igasuguseid asju. “Mis on”, see on võib-olla
ka vägivaldne selles mõttes, et sõnade
tähendusi ei saa ette kirjutada. Ma võin
küll öelda, kuidas seda kasutatakse
kõige tavalisemalt. Räägitakse kas
inimestevahelisest sügavast kiindumusest
või sellisest tundest, et kõik on nii imeline.
See tunne võib tulla nii peale, et ei saagi
aru, millega see seotud on. Kui inimesed
armastavad üksteist, siis neil ei ole kogu aeg
mingit erilist tunnet. Armastus on, aga tunne
ei saa olla kogu aeg. See on mingisugune
episood.
S: Kas armastust saab olla ka töö vastu?
A: Iga asja saab teha armastusega. Lihtsam
oleks öelda, kuidas see on, kui ei tee
armastusega. Kui see on omakasupüüdlik,
siis ei tee armastusega. Kui sa ei hooli töö
tulemusest, siis sa ka ei tee armastusega.
S: Kui ma tulemusest hoolin, kas siis seal
pole juba kasupüüe sees?
A: Ei, iseenesest ei ole. Töö ei ole ju töö, kui
sellest midagi kasu ei ole.
S: Mis on armastus?
A: Siin on jällegi lihtsam rääkida, mis
ei ole armastus. Kui mul ei ole julgust
elada, siis mul ei ole armastust. Kui ma
kardan surma, siis mul ei ole armastust.
Armastus on hirmust nagu surnud. Kui
mul ei ole armastust, siis ta on hirmus. Kui
ma armastust kardan või kui ma ei julge
armastada, siis ma peaksin iseendast
lahti ütlema või iseennast hävitama. Selle
pärast on armastus väga ohtlik. Kui inimene
tõeliselt elab sellena, mis ta on, siis ta
armastab. Mõned ütlevad, et mind ei ole
olemas, on ainult see, mille ma ise teen.
Tähendab ta ei ole iseendaga sellena, mis
ta on.
Armastus on kuidagi seotud “minaga”.
“Mina” on see, mida me avastame. Peale
“mina” on muidugi ka see, mis ei ole “mina”.
Seda me ka avastame. “Mina” käib alati
“mina” juurde, aga erineval moel. Kui sinu
jaoks ei ole midagi peale “mina”, siis ei ole
armastust. See “mina” kuidagi peab jätma
ruumi selle jaoks, mis pole “mina”. Aga
ometi “mina” peab olema väljaspool “mind”.
Väljaspool “mind” üldse on alles “mina”. Siin
on kaks aspekti – üks on see, et “mina” on
väljaspool “mind” ja teine on see, et me ise
oleme väljaspool “mind”. Ühesõnaga “mina”
olen “mina”, aga väljaspool “mind” on ka
veel “mina”.
S: Kui sa nii räägid, kas sellest peaks aru
saama?
A: Ei peaks kohe aru saama. Ma nii ei oska
rääkida, et kohe aru saab.
Üks “mina” on see, mis mõtleb, et “mina”
ongi kõik. Ja kui armastab, siis väljaspool
teda on ka midagi. See teine “mina” on päris
“mina”. “Mina” ei võta seda lihtsalt omaks.
Kui “mina” sureb, ega siis “mina” ei sure. Kui
ma seda “mina” ja “mina” samastan, siis ma
kardan surma.
S: Millised suhted on sinul sinu päris
“minaga”?
A: Eriti palju ei puutu kokku. Ta ei suru
ennast peale ja sa kaotad ta silmist. Kui
armastad, siis ei kaota teda silmist, kui tuleb
meelde, et sa armastad. Armastust tuleb
õppida vaevaliselt, tavaliselt ta ei anna
ennast nii kergesti kätte. Võibolla ainult
korra näitab vilksamisi ennast ja siis jällegi
kaob silmist.
S: Kas sellist sõna nagu armastus üldse
kasutatakse filosoofias?
A: Sageli räägitakse armastusest ilma selle
sõnata. Põhimõtteliselt ükskõik, millest
räägitakse, ikka räägitakse armastusest.
Filosoofia ongi see viis, kuidas armastusest
mõtelda.
S: Kas mugavus takistab armastusega
kohtumist?
A: Sa lihtsalt oled ja armastus ju sekkub
sinusse ja ei jäta sind rahule, aga sul
on kiusatus rahus olla. Nagu robotlikult
toimid, nii nagu masin juhib. Kui inimesed
peavad mingisuguseid otsuseid tegema,
siis nad juhinduvad kas mingisugustest
põhimõtetest või äratundmisest, mis võiks
hea olla, aga mitte armastusest. Tavaliselt.
Kui armastusest ei juhindu, siis ei saagi
otsustada.
S: Kas põhimõtted ja juhised on õpitavad
ja õpetatavad, aga armastus ei ole?
A: Nii ja naa. Võib ka teistpidi öelda. - Neid
põhimõtteid, juhendeid saab ise ka kindlasti
õppida, aga armastus ise õpetab sind.
Võib-olla armastus on ainuke asi, mis on
üldse õpitav. Kui sa õpetad ennast ise, kui
teised õpetajad ei saa lihtsalt hakkama
õpetamisega. Armastus on ainuke õpetaja,
kes tõesti õpetada suudab. Sellepärast,
et teised õpetajad lihtsalt toetuvad sellele,
et õpilane ise õpib. Kui õpilane ei õpi, siis
pole midagi teha, siis ei saa õpetada ka.
Armastus paneb õppima, ta ei jäta muud
valikut, kui et sa pead õppima. See ainuke
asi, mida tuleb õpetada, on see, et sa üldse
õpiksid. Seda tavaline õpetaja ei oska
õpetada, kui tal ei ole armastust.
S: Kuidas õpetaja saab endale omandada
oskuse õpetada armastusega?
A: Seal ei olegi muud, et kui ta armastab,
siis ta õpetab armastusega.
S: Mis sa mõtlesid, kui sa ütlesid, et
õpetama peaks seda, kuidas õppida?
A: Mitte seda, kuidas õppida. Õpetamine
selles seisnebki, et sa avad õppimisele
õppimise. Avad seda, kuidas õpetad
õppimisele, mida inimene saab õppida. Ta
saab õppida iseennast ja kuidas olla tema
ise.
S: Aga kuidas saab õppida oskusi?
A: Need oskused on ju minu oskused.
Õppida ennast, see on kõige
fundamentaalsem. Eelkõige ikka õpitakse
ennast. Kuidas seda väljendada? Õppidagi
elamine ära nii, et eladki. Muidu ainult õpid
elamist, aga ei ela.
S: Kas armastusega käib alati kaasas
õppimine?
A: Tundub küll, sellepärast kui ei õpi, siis
unustad ära.
S: Kuidas sina õpid?
A: Kui ma üldse õpin, siis see algab sellest,
et armastus tuleb mulle meelde. Näiteks,
see on selline asi, mis kõige rohkem tõesti
avaldub lähedastes suhetes. Üks selline
asi, mis on tüüpiline: Naisel on halb, siis
ta ütleb midagi, mille puhul mees tunneb,
et teda süüdistatakse. Kui ta seda tunneb,
siis ta tõmbub endasse ja naisel hakkab
veel halvem, sest ta tunneb, et ta on üksi
jäetud. See võib olla ka ümber pööratult. Kui
tuleb armastus meelde, siis mees ei tõmbu
endasse, vaid teeb midagi, mida naisel vaja
oleks. Ma arvan, et see on asi, mida tuleb
õppida, et see sul alati meeles oleks. Kui
sul on see meeles, siis juba edasi armastus
juhatab, mida teha. Aga peab olema julgust.

20. S: Kas armastus juhatab siis armastuse
õppimist?
A: Selles mõttes jaa, et ta ütleb sulle ette,
kuidas õppida. See on üks konkreetne
näide, mis on eluline. Sa teed midagi
niisugust, mis on sulle võõras. Tavaliselt, kui
sul on tunne, et süüdistatakse, siis on kaks
varianti – sa mõtled, et sulle tehti ülekohut
või sa võtad süü omaks. Mõlemal juhul sa
tõmbud endasse. Selle asemel tuleb lihtsalt
näha, et naisel on halb. Selle armastuse
teostamine toimub suhtes, mõlemad
peavad midagi tegema ka. Tõenäoliselt see
niimoodi on. See on paradoksaalne, sest
sa ei saa loota teise peale, vaid sa pead ise
vastutuse enda peale võtma. Kui sa saad
seda juba teha, siis tähendab, teine on ka
midagi teinud. Küsimus on usaldamises ja
uskumises. See on ühtepidi niimoodi, et
kui naine ei usu mehesse, siis mees ei saa
teha midagi. Aga naine ei saa uskuda, kui
mees ei usalda teda. Mees ei usalda naist,
mõtleb, et naine põlgab teda. Järgmisel
hetkel, kui mees teeb midagi, et naisel hea
oleks, siis on naise suhtumine ka muutunud.
Naise suhtumine muutub iga hetk.
Ma kordan seda, et see ei käi tingimata
iga naise ja mehe kohta. See on lihtsalt
niisugune skeem.
S: Sa enne rääkisid, et kui inimene teeb
tööd, siis see on vaid sel juhul töö, kui ta
hoolib selle tulemusest. Mida sa nimetad
oma töö puhul tulemuseks?
A: Seda peab nüüd mõtlema. Näiteks kui
ma õpetan, siis see tähendab ka seda,
et ma pean hoolima sellest, mis siis
inimestega toimub... kui ma armastan seda
tööd.
S: Kuidas sa hoolid?
A: Ma arvan, et ei hooligi. Aga kui ma
hoolin, siis … lihtsalt hoolin. Tüüpiline on
pigem, et ma ei hooli.
S: Kas sa ei armasta oma tööd?
A: Jah, siis sedavõrd ei armasta.
See peaks nagu skeemi järgi olema
niimoodi, et kui näiteks ma õpetan
filosoofiat, siis põhimõtteliselt see peaks
olema niimoodi, et mina tegelen ainult
armastamisega ja õpilased mõtlevad. See
oleks nagu lõpuni viidud armastus.
S: Kui sa tegeled armastusega, kas sa
saad siis samal ajal mõelda?
A: Ei, mina ei mõtlegi, õpilased mõtlevad.
Muidu on nii, et õpilased ei julge mõelda,
sellepärast, et mina mõtlen. Nad kardavad
sellepärast, mida mina sellest arvan, mida
nad mõtlevad. Nad ei julgegi mõelda.
Kui mina üldse ei mõtle, vaid ainult teen
niimoodi, et nad ei kardaks, siis nad
julgevad mõelda.
S: Mis sa siis teed, kui sa teed ainult nii,
et sa armastad?
A: Ma ei tea, kas mul on kunagi üldse
õnnestunud niisugust asja teha, aga see
peaks põhimõtteliselt nii olema. Sa pead
pöörama tähelepanu, et keegi ei kardaks.
See peaks olema niimoodi, et kui mina
õpetan neid, siis ma räägin neile nende endi
mõtteid, mida nad ise endast kätte ei saa.
Mitte oma mõtteid. Ma räägin seda, mida
nemad mõtlevad.
S: Siis sa oled ju nagu robot?
A: Ma ei ole nagu robot. See on nagu
filosoofia asi, et tema räägib seda, mida
inimesed mõtlevad. Kui ta üldse inimestele
midagi ütleb, siis ta ütleb seda, mida
inimesed ise mõtlevad. Kui ei ole enam
kellelegi rääkida, siis ma ise ka enam
ei mõtle. Kui teisi ei ole, siis peaks ise
mõtlema, aga endal ei ole mõtteid.
S: Aga kuidas sa saad nende õpilaste
mõtted?
A: See on saladus. Keegi ei tea, kuidas see
toimub. Seda ei ole teadlased avastanud
(naerab).
S: Kas sama mudel kehtib ka teiste
õpetajate ja õpilaste puhul?
A: Ma arvan, et enam-vähem. Kuigi
mitte igas punktis täpselt niimoodi.
Ütleme niimoodi, et õpilased peavad alati
inspireeruma õpetamisest. Kui õpilased ei
inspireeri, siis õpetajal ei ole inspiratsiooni.
Inspiratsioon ongi see sama asi, millest ma
rääkisin, et sa saad õppimist õpetada. Sa
saad väljendada seda, mis on õppimises,
aga mida nad ise ei saa väljendada.
Põhimõtteliselt peaks olema niimoodi, et
kui sa teed midagi armastusega, siis midagi
sünnib. Kui sa oma tööd armastad, siis sa
oled vaba selle juures.
S: Natukene teise nurga alt – kust
inimesed saavad oma teadmised? Kas
neid õpitakse või need on juba inimeses
olemas?
A: Need ei välista teineteist. Neid asju
õpitaksegi, mis on olemas. Muidu ei saakski
õppida. Nad on kuskil, kust kätte ei saa.
Kui on niisugused teadmised, mis on
otseselt eluks vajalikud, see tähendab,
mis on vajalikud selleks, et armastada, siis
need on sul sees olemas. Aga sa praktiliselt
ei saa hakkama ilma teiste inimesteta, et
neid teadmisi kätte saada. Paarisuhe on
kõige intensiivsem viis, kuidas seda üles
leida. See õppimine käib vigade hinnaga.
Võimalus on oma õppetükke tegemata jätta
palju kordi. Kui keegi annab teoreetilist nõu,
siis see on oluline. See annab teada, millele
võiks tähelepanu pöörata. Kui inimesed
jätta omapead, siis tal läheb terve elu
selleks, et asju endast kätte saada ja siis ka
ei saa. Sellepärast on suhted väga olulised.
S: Kas suhted on olulised arvestades ka
tema tööga, et saada neid õigeid asju
kätte?
A: Vist küll jah. Ma ei tea täpselt, kuidas see
on. On olemas geniaalsed inimesed, kellest
purskuvad asjad välja, aga see ei tähenda
veel, et nad armastavad.
S: Kas need teadmised, mis juba on
meis olemas , kas need on seostamise
võimalused?
A: Armastus on see, mis õpetab, see
tähendab armastus ongi see, mis neid
seostab, mis toob need välja sealt
kättesaamatusest. Põhimõtteliselt on nii,
et kui inimene ei armasta iseennast, siis ta
ei leia ka enese seest üles. Kui sa astud
kasuga tegelemise ringist välja, siis sa
astud nagu paradiisi.
S: Oota, kui kasust lahti saad, kas siis
oled paradiisis või?
A: Astud välja eksole, mõne aja oled
paradiisis, siis lähed jälle tagasi sinna.
S: Aga kas see on just kasu puhul
niimoodi, mitte mängu puhul?
A: Mängu puhul on nüüd niimoodi, et sa
ainult hetkeks pääsed välja. Kuidagi nii. Kui
sa samastad kogu maailma iseenesega,
siis sa ei pääse kuidagi välja. Kui kõik asjad
oleksid nagu minu sees, siis ma ei võta
midagi tõsiselt. Ega päriselt kogu maailm
ikka sinu sisse ei mahu. Ükskõik, kui suur
see ka oleks. See on niimoodi, et alguses
tundub nagu oleks kogu maailm sinu sees,
siis ta hakkab natukese haaval välja ronima
sinu seest.
S: Kas sulle tundub, et see armastus,
millest me oleme siin praegu
rääkinud, on kõige olulisem elus?
A: Muidugi. Kõige olulisem ja kõige
tähtsam. Igas hetkes. Seda ju
inimesed peavad õppima, et igal hetkel
armastada. See on väga raske.
S: Kas seda saaks õpetada koolides?
A: No kui oleks, kes õpetab, siis saaks.
S: Aga teisi asju saab õpetada?
A: Teiste asjadega on ka ju niimoodi, et
ega kooliõpetus ei ole kuigi tõhus. Selles
mõttes, et kuigi suure kasuteguriga. Ega
seal suurt midagi ei õpi, ükskõik, mida
seal õpetatakse.
S: Suurt midagi ei õpi, aga kas võiks
õppida?
A: Tähendab, kui seal armastust
õpetatakse, siis see korvaks kõik muu,
mis seal õppima peab.
S: Kui sul oleks valida, kas sa siis
oma last ei panekski kooli?
A: Kui oleks nii võimalik, siis ei paneks
muidugi.
S: Kus ta siis õpiks?
A: Põhimõtteliselt see oleneb
ühiskonna korraldusest. Ega last keegi
muu ei õpeta kui õpetaja (naerab).
Põhimõtteliselt on nii, et laps õpib ise.
Kui on normaalne laps, siis ta õpib
ise õppima. Ühiskond võiks olla nii
korraldatud, et laps oleks igal pool
teretulnud ja saaks igal pool õppida.
Mitte, et selleks on spetsiaalsed puurid,
kuhu lapsed pannakse, siis neid
õpetatakse seal.
S: Millised kohad need võiks olla?
A: Kõik kohad, kus tööd tehakse.
S: Mismoodi see oleks?
A: Ma ei tea täpselt, mismoodi see oleks.
S: Kas siis sedasi, et su laps astuks
näiteks ministeeriumisse sisse, oleks
päev otsa majandusministriga?
A: Jah, ja siis seal õpiks ka. Midagi
sarnast.
S: ...ja homme läheb kuhugi mujale.
Aga kas ta läheb?
A: Praegu ei ole ühiskond niimoodi
korraldatud. See oleks nii, kui oleks
teistmoodi korraldatud. Kõik see viis,
kuidas tööd tehakse, see peaks olema
ka teistmoodi. Praegu on see töö ka
nii elust lahutatud. Juba see, et on
asutused, kus peab käima tööl, see on
juba imelik asi.
S: Miks see halb on, kui käiakse tööl
asutustes?
A: Selles mõttes, et see on väga
ebapaindlik. Inimene ei saa oma elu
korraldada, ta peab kellast kellani seal
istuma. Ta on nagu kinni selle all. ..Ja
lapsi sinna ka ei lasta. See ongi see
halb asi. No mõnikord lastakse. Üldiselt
laps peab õppima elust ikkagi. Mis
puudutab õppetükke, kui laps juba oskab
lugeda, mis teda takistab õppimast siis
raamatust?
S: Motivatsiooni puudus?
A: Aga lapsel on loomulik motivatsioon
õppida, kui seda ära ei võeta. Koolis
just sageli võetakse see ära. Laps läheb
kooli, siis tahab õppida. Mõne aja on
seal olnud, siis enam ei taha.
S: Mis on loomulik motivatsioon?
A: See on see, et inimene on juba
niimoodi loodud, et ta tahab areneda.
Õppida tahab. Tal on juba sündimisest
saadik see programm peal.
S: Kas üldjuhul on täiskasvanutel
loomulik motivatsioon alles
kasutatavana?
A: Ma ei tea, mõni on selle uuesti
leidnud. Mõnel ongi täitsa ära kadunud.
Mõnel on kogu aeg alles olnud. Need on
erinevad täiskasvanutel.
S: Kas sul on loomulik motivatsioon?
A: Ma arvan, et õppimise suhtes on küll.
Aga ma ei õpi alati õigeid asju.
S: Mida sa õpid?
A: Õppida tuleb armastust eelkõige.
Aga ma püüan õppida midagi sellist,
millega seda asendada. Sellepärast, et
ei ole piisavalt usaldust, et õppida ainult
armastust. Ma mõtlen, et igaks juhuks
peab midagi muud ka õppima (naerab).
Umbes nii. Igaks juhuks õpitakse midagi
muud.
S: Mis see muu on?
A: Arusaamist. Filosoofias õpitakse
arusaamist.
S: Kas sa vaatad kella, millal sa
minema pead (ülikooli)?
A: Mul ei ole üldse kella.
S: Aga kuidas sa jõuad õigeks ajaks
õigesse kohta?
A: Ma loodan sinu peale, et sa ütled
mulle.
S: Kell on 15:52.
A: No natukene siis veel on aega, umbes
nelja ajal peaks minema hakkama.
Me ei jõudnud peaaegu midagi rääkida.
See on alles algus.
S: Mulle tundus, et jõudsime päris palju.
A: Noh, see on ka midagi...
18.11.2010, Tallinn

21. 40
joonmeedia.blogspot.com on TANEL RANALA & SIRI TAIMLA 6. novembril 2009 ellu
kutsutud unikaalne, sisukas ja arenev online- ning trükimeedia punkt, mis hindab teadlikku
märkamist ja uurimist. Kuid üle kõige hindame me õppimist – ise, teistega, pidevalt,
iga päev.
JONMEDIA on lõbus, naljakas, “näitab”, ei ütle, selgitab, kombineerib piltidest ja sõnadest.
JONMEDIA tegevuses väljenduvad laiahaardeliselt isiklikud hoiakud ja arvamused, positsioon
ja uskumused.
JONMEDIA tegevust juhib visioon, mis vaatab tulevikku, kõrv, mis kuuleb tegelikku ja teod, mis
räägivad päriselt inimlikkuse keelt.
JONMEDIA missioon on käsitleda probleemiväärilisi nähtuseid ja protsesse, inspireerida
ja innustada seoseid ning küsimusi looma. Oleme vaatajale-kaasamõtlejale orienteeritud ja
kaasavad, väljendume selgelt ja ajakohaselt. Soovime mõista mõtlemisi ja tegutsemisi takistavaid-tõkestavaid
tegureid, juhtida ennast ja sotsiaalseid protsesse.