3. FRIEDRICH REINHOLD
KREUTZWALD (1803-1882)
* Arst. Rahvavalgustuslik kirjanik:
karskusteemaline jutt „Wina-katk“ (1840)
ja „Kodutohter“ (1879).
* 1862. a. rahvuseepos „Kalevipoeg“:
mehisus, orjusvastasus, rahvale ja maale
ustavus.
* 1866. a. „Eestirahva Ennemuistsed
Jutud“: muinasjutud ja muistendid.
4. JOHANN VOLDEMAR JANNSEN –
POSTIPAPA (1819-1890)
Paljude rahvusliku ärkamisaja
ettevõtmiste algataja.
857. a. „Perno Postimees“. Pöördumine:
„Tere, armas eesti rahvas...“
1864. a. „Eesti Postimees“.
1865. a. laulu- ja mänguselts
„Vanemuine“.
1869. a. I üldlaulupidu Tartus.
5. CARL ROBERT JAKOBSON (1841–
1882)
Eesti Kirjameeste Seltsi asutajaliige.
ooliraamatute autor.
1868. ja 1870. aastal pidas kolm isamaa
kõnet:
I „Eestirahva valguse-, pimeduse- ja
koiduaeg“
I „Võitlemised eesti vaimupõllul“
6. EESTI KIRJAMEESTE SELTS
KmS 1872–1893. aastail:
rendas eesti kirjakeelt,
orraldas rahvaluule materjali kogumist ja
eestikeelse kirjanduse väljaandmist,
7. JAKOB HURT (1839-1907)
872.–81.a. Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS)
president.
Rahvaluuleteadlane, kes nimetab rahvaluulet
„rahvamälestisteks“.
utsus eestlasi üles koguma rahvaluulet: vana
aega tuleb uurida rahva mälestuste kaudu.
urda kogu on Eesti Rahvaluule Arhiivi alus ja
8. LYDIA EMILIE FLORENTINE
JANNSEN (1843–1886)
irjanikunimi Koidula= koidu aeg (C. R.
Jakobson).
esti 1. naispoeet, näitekirjanik, ajakirjanik.
ündis Vändras, elas Pärnus ja Tartus.
873. aastal abiellus lätlasest sõjaväearsti Eduard
9. KOIDULA LOOMING
866. a. esimene luulekogu „Vainulilled“ (nt „Meil aia äärne
tänavas“).
867. a. teine luulekogu „Emajõe Ööbik“ („Mu isamaa on minu
arm“, „Emasüda“).
870. a. näidend „Saaremaa Onupoeg“ - alus rahvuslikule
teatritegevusele.
10. KOIDULA LOOMINGU KESE
oomingu olulisim osa on luule. Keskse osa moodustab
romantiline isamaalüürika, mida iseloomustab:
ümnilisus,
kurvameelsus,
rmastuse ja isamaa võrdlemine naise armastusega mehe
vastu,
11. KOIDULA KIRI KREUTZWALDILE
„Minu rindus aga on üks paigake, kust Viru
lauliku nimi ei kustuma saa, enne kui südame
tuksumine lõppeb ja kaks kätt mulle rinna
peale risti pandud. [-]Ma ei mõista veel
tänapäevgi üht asja: kuidas ma nii kaua ilma
Teie auväärt käte juhtimisteta oma elu olen
jaksanud elada.“ (Aino Kallas „Tähelend“)
