1. Ajalugu Balti Kett Uurimustöö Ardo Belitšev Tapa 2009 SISUKORD1. Tiitelleht 2. Sisukord 3-6. Sisu 7. Kokkuvõte 8. Balti kett kuulutas vabaduse vääramatut saabumist (2009.a) 9. Lisad 10. Kasutatud allikad Balti Kett Rahvarinne tuleb! Kultuurikogu jätkas raadios vapralt oma tundi.Selles arutlevad teemad ja raadiostuudios esinejad määrati eenlevalt.Lembit Koikil oli alles plokileht uhes aprillitunnis käsitletud teemadega:rahvaküsimus,küüditamine ja selle ohvrite rehabilieerimine,Eestit kompromiteeriv NSV liidu ajakirjandus,süvenev usalduskriis eestit valitsevate juhtide vastu,eesti keele saatus.Silmapaistvalt assisteeris seda raadiotundi ka Eesti Televisioon,mille programmis oli suure vaatajaskonna võitnud regulaarne arutlussaade ´´Motleme veel!´´ Loominguliste liitude ühispleenumist polnud möödunud kahte nädalatki,,kui nimetatud saatesvõeti arutlusele saatejuhtide Rein järaliku ja Hagi Šeini püstitatud teema ´´Kuidas rakendada kodanikuinitsiatiivi´´.Võrdlemisi suur seltskond avaldas oma seisukohti mitme kandi pealt.Üsna pika ja sisuka saate lõpus anti veel sõna filosoofiakandiaat Edgar Savisaarele.Sealt see ´´Pomm´´ tuligi.Ta esitas ühtäkki idee:asutagem uuenduspoliitika toetuseks rahvarinne!Toonases ühiskondlikus olukorras oli selline etepanek tõesti nagu plahvatus.Kui saade lõppes,oli tükk aega vaikust.Siis küsis Savisaar laua tagant püsti tõusnud seltskonnalt:´´Noh,kas teeme ära?!Kui nõustute, paneme kohe ka deklaratsiooni kirja.´´ Saatejuhid tegid ettepaneku tõusta mõned korrusedstuudios kõrgemale väikesesse saali. Savisaarele toodi kirjutusmasin ja sealsamas telemajas sai pärast keskööd kirja rahvarinde loomise deklaratsioon.Eesotsas Edgar Savisaare ja saatejuhtide Rein Järaliku ja Hagi Šeini ning saate ajal kõrvalstuudios oma väikest komentaatorite rühma juhtinud Feliks Unduskiga kirjutasid deklaratsioonile alla saates kaasa teinud Heinz Valk,Lembit Koik,Vello Saatpalu,Jaak Tamm,M.Keinman,Ott Kool,M Marastu,U. Oja,Viktor Palm,M Tammik .M. Viljarand ja saate toimetaja Renita Timak.Eestimaa rahvarinde asutamise algatusrühm oli moodustatud. 14. Aprilli keskpäevaks viis Edgar Savisaar allkirjastatud deklaratsiooniteksti nii EKP Keskkomiteesse kui ka Ülemnõukogu Presiidiumi.Jäädi põnevusega reageeringut ootama .Enne , kui see tuli,sai teatavaks ,et Tartus on moodustatud rahvarinde algatusrühm eesotsas Marju Lauristini ja Viktor Palmiga.Asi hakkas arenema.Kulud kuus päeva,siis anti Ulemnõukogu Presiidiumist ülesanne täpsustada rahvarinde organisatsioonilisi aluseid ning soovitati alustada avalikku arutelu .Seegi kena,et neid ei tõrjutud.Siis läks veel nädal ja rahvarinde algatusrühma esindus kutsuti EKP Keskkomiteesse. Läksid sinna viiekesi:Edgar Savisaar,Marju Lauristin,Hagi Šein,Feliks Undusk ja Lembi Koik.nende vastu laua taha istusid Keskkomitee sekretär Indrek Toome,Ülemnõukogu Presiidiumi esimeha asetäitja Maia Leosk,Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja Ain Soidla,EKP KK osakonnajuhatajad Silvi-Aire Villo ja Eduard Tšerevaško.Asjalik arutelu lõppes rahvarinde kui laialdase elanikkonna liikumise idee heakskiitmisega.Koiki oodati Kultuurinõukogu raadiotundi.Kiirustas sinna kuid tegi ettepaneku Indrek Toomele raadiomajja kaasa tulla.Ta nõustus ja selsamal reedesel päeval kuulati kogu Eestis väga tähelepanelikult.järgmise päeva õhtul oli televisioonis erisaade,kus rahvarinde loomise mõtet arendati juba liikumise võimaliku ülesehituse ja eesmärkide seadmiseni.Võib päris kindel olla , et kõigis linnades olid paljud inimesed poole ööni üleval ja valmisasid pühapäevahommikuliseks 1.mai rongkäiku minekuks uusi loosungeid.Igatahes oldi hommikul nendega platsis kogu Eestis,rahvarinde loomine oli kõikjal heaks kiidetud.Esmaspäeval algas hulgaline tugirühmade moodustamine.Neid hakkati registeerima Eestimaa rahvarinde Ajutises Algatuskeskuses,mis moodustati 14.mail Tallinnas algatus- ja tugirühmade esindajate nõupidamisel. Kõik arenes haruldase hooga ,rahvas rõõmustas ,nagu oleks ühiselt mingist jaigusest ühtäkki terveks saanud.Algatuskeskusele tegi suurt rõõmu ka see ,et nende aktiivsust märgati kohe ka Leedus ja Lätis.Juba 3. Juunil moodustati Leedus rahvarinde asutamise algatusrühm ning peagi tuli samalaadne teade Riiast.Baltikumi põlisrahvad olid alustanud koondumist. 17.juuni – Lauluväljak Seda,Rahvarinde esimest surüritust ,ei saa jätta meenutamata.Oldi veel Mainori saalis üht-teist arutamas.Neile oli saabunud külalisi Lätist,Leedust ning mujaltki ja kell kaks päeval olid nad palunud osa võttma rahvarinde tugirühmade esinndajate koosolekust.Kuigi kõik ettevalmistused Lauluväljaku ürituseks olid tehtud ja Savisaar minemas külalistega tugirühmade koosolekule, näis teda ikkagi loodetavast suursündmuse õnnestumine erutatavat.Et kas läheb korda.´´Mis sa arvad ,kui palju sinna rahvast võiks tulla?Kena oleks ,kui paarkümend tuhat.´´Koik oli kindel,et rohkem. ´´Ära muretse, ajakirjandus on teinud head tööd,linn juba kihab,´´ rajustas muretsejat ja teatas talle ühtlasi,et Koik läheb Rahvarinde Teataja esimesele numbrile järele. Oldi koos noore kolleegi Andres Ottensoniga selle koostamise valmis saanud ja eelmisel õhtuul väljaande trükikoda mule üle anda kogu tiraaži.Kui Koik ja Savisaar hakkasid sõitma Lauluväljakule,ei laabunud see kuigi lihtsalt. Kadrioru kandi tänavad olid rahvast ja autosid täis,kõik liikusid Lauluväljaku suunas.Nad said suure vaevaga kitsukesele Kadrioru oargi ringteele ja sealt juba lahedamalt sihtpunkti.Vaatepilt oli vägev, rahvast muudkui tuli.Koki ´´rohkema´´ -ennustus oli osutunud tagasihoidlikuks.Asjatundlikumad hindajad arvasid rahvaarvuks 150 tuhat! Niisugust rahvahulka oldi näinud vaid üldlaulupidudel.aga mis veel – rahva seas olid lehvima pandud sinimustvalged lipud. Telemeeste Rein Järliku ja Hagi Šeini juhtimisel pidasid süstitavaid kõnesid Edgar Savisaar,Marju Lauristin,Indrek Toome,Jevgeni Golikov , Enn-Arno Sillari,Mare Rossman ,Juhan Aare ja Tiit Vähi.Tervitusi ja omi mõtteid kujunenud olukorrasr tõid Leedust Arvydas Juozaitis ja Kazimiera-Danute Prunskiene ning leningradi klubi Perestroika esindaja Andrei Serjakov.Elevust tekitas Tartu töölise Albert Danilsoni erudeeritud ja sõnakas jutt,kus ta muu hulgas lausa hüüdis:´´Delegaadid peavad Moskvas ütlema-me ei taha,et Eesti muutuks liidulise tahtsusega seakombinaadiks või fosforiidijahuveskiks!´´Rahvas oli meelt avaldanud,rahva poliitiline ühisrinne oli end näidanud ,võimsa ühislauluga seljal tõesti sirguajanud ja vägeva ovatsiooniga heaks kiitnud ka Edgar Savisaare tõsiselt öeldud mõtte:´´....juhtugu ,mis juhtub ,aga enam ei lase me endmuuta tuimadeks käsutäitjateks!´´See õhtu Lauluväljakul oli nagu palsam hingele,rahvas rõõmustas ja lahkus väljakult rahulolevalt.Oli aetud õiget juttu.Pilt ja sõna jõudis Laluväljakult ka rahvusvahelisse pressi.Eesti TV reportaaže olid teraselt jälgima ja lindistama hakanud Soome TV kanalid ning sealt läksid need ka maailma.Igatahes olime andnud endast taas märku.Sellestki saadi teavet,et Euroopa ja Ameerika lehtedes oli üha sagedamini hakatud trükkima Läänemere ümbruse kaarte,kus nimeliselt ka Eesti,Läti ja Leedu ,st Baltikum,oli kenasti välja joonistatud.Et vaat seal on kolm endist iseseisvat väikeriiki.Rahvarinde nõuetekohaseks legaliseerimiseks olid vajalikud kaks põhidokumenti.Sellele mõeldi muidugi kohe ja nende koostamine käivitati.Harta koostamist asus juhtima jurist Eenok Kornel,programmitoimkonna eesotsas oli ilosoofiaõppejõud Ülo Kaevats.See oli neile meestele täiesti uus kogemus,sest ühiskonna demokratiseerimise mudeldokumentide koostamine pidi läbima laia avaliku arutelu.Hoogsalt arenes organisatsiooniline tegevus.Esimesena jõudis ülerajoonilise rahvarinde volikogu moodustamiseni Rakvere rahvas Toomas Korgi eestvedamisel,koostati ka esialgne tegevusprogramm.Peagi jõuti sama kaugele kõigis rajoonides. 24.veebruar 1989:sinimustvalge kerkib Pika Hermanni masti 23. vreebruari õhtul korraldas Ministrite Nõukogu asjavalitsejate Elmar Matt punalipi langetamise ja selle Ajaloomuuseumi esindajale üleandmisprotseduuri ning oli järgmisel varahommikul väga lahkelt ka rahvuslipu heiskajaid vastu võtmas ja tormi juhatamas.Heisatav lipp oli Kaarli kirikus õnnistatud ja Elmar Mati kätte toodud.Tõusti treppidest üles torni tippu.Neid oli seitse.Esinduse n-ö seinast seina.Oli otsustatud ,et ühendused-seltsid-liidud määravad ise oma esindaja.Sedaviisi nad siis kõrgel tugeva tuule käes olidgi:Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel,loomingulite liitude esindajatena kunstnik Enn Põldroos ja helilooja Veljo Tormis,Muinsuskaitse Seltsi kunstiajaloolane Villem Raam,tööliskonna esindajana Tallinna Masinatehase staažikas lukksepp Hans Liblik, maarahva esindaja Rakke sovhoos karjakasvataja Erika Sakkool ja ja Rahvarinde Eestseisuse liige Lembit Koik.Lipumasi platvormil oli ka auvalve – kaks tüdrukut Ellerheina koorist ja kaks poissi RAM-i poistekoorist,Eesti tulevikutegijad,nagu sümbol.Tüdrukud – Helen Lepalaan ja Sille Pirks –olid valgetes pluusides.´´Kulla lapsed,te külmute ju nii kerges riides ära,´´ütles Koik ühele neist.´´Meil on kampsun all,poe viga,´´ sai ta vastuse.Ka poiste pintsakute all paistis olema ka ka natukene paksemat riiet jättis muretsemise.päikeseõusuni jäi mõni minut.Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse töötaja Heini Valdmann oli lipu heiskamiseks valmis seatud.siis kõlasid fanaarihelid,seejärel´´Mu isa maa mu õnn ja rõõm´´ - signatuur ningmasti tõusev sinimustvalge hakkas tuult püüdma.Jälgiti lipu tõusmist ning ühtäkki ei suutnud neist keegi enam pisaraid hoida,meeleliigutus oli vapustav.Ripputi üksteiste kaelas ja lihtsalt nuteti. BALTI KETT Rahvarinnete Balti Assamblee oli oma deklaratsioonide,resolutsioonide ja pöördumistega andnud küll tugeva signaali,kuid Moskvast,rahvasaadikute Kongressilt saadi MRP asjus siiski veel poolikuid vastuseid.Hea,et MRP komisjon moodustati ja et selle etteotsa valiti baltikumi suhtes võrdlemisi objektiivne Aleksander Jakovlev , kuid muud Kongressi delegaadid kuulasid rohkem Eesti internatside häält.Nii et kindel ei saanud olla milleski.MRP 50.aastapäev aga lähenes.Kui Edgar Savisaar ja Marju Lauristin enne jaanipäeva Moskvast tagasi jõudsid ja taas eestseisuse tegevusse lülitusud,hakkati üha tihedamalt arutama,kuidas ühiselt Lätlaste ja Leedulastega seda kurikuulsat ümmargust aastapäeva tähistada.Ja kord ühel õhtusel koosistumisel Savisaar selle inimketi moodustamise mõttega välja tuligi.´´Ei-ei,see on hullumeelsus,kes selle rahva kokku suudaks tuua,´´kõlas naishääl. ´´Oot-oot,arutame ikka rahulikult,´´kommenteerisid ideed Valk ja Gerndorf.Tasapisi jäeti idee ellu ning otsustati võtta ühendust Riia ja Vilnusega.Naabrid pandi mõtlema ja idee lubati täpsemalt arutusele võtta 15.juuli Pärnus toimuval kolme rahvarinde esinduse , S.O Balti Nõukogu esimesel kokkutulekul. Sellel olid Eesti poolt Edgar Savisaar,Rein Veidemann,Küllo Arjakas,Arvo Junti ja Mart Tarmak,Läti poolt Dainis Kuzmickas,Ivars Godmanis,Valentina Zeile,Arnolds Klotinš ja Janis Lucas ning Leedu poolt Bronius Kuzmickas,Romualdas Ozolas ja Virgilijus Čepaitis.Nad arutasid Savisaare ettepanekut ja esialgse skeemi läbi ning otsustasid:korraldada kuritegeliku pakti aastapäeval asjakohased istungid ning moodustada läi Eesti.Läti ja Leedu territooriumi Tallinnast Vilnuseni ulatuv inimestest ahel deviisi all ´´Balti tee´´. Suur väljakutse oli esitatud. Ka Moskvast oli asi edenenud.Komisjoni esimees Aleksandr Jakovlev tunnistas avalikult ,et ehkki salaprotokolli originaali pole leitud, viitavad kõik faktid sellele , et salaprotokoll moodustas pakti lahutamatu osa.Arvati siis ja oldi siiani sama meelt, et kõige efektsema töö Moskvas niisugusesse materjali, mille lauale panek hakkas mõjutama ka kõige suuremat kahtlejat. Tulime järeldusele, et vastasrinde, kahtlejate ja ükskõiksete müüri murdmiseks teel vabadusele peab Balti Kett andma veel ühe võimsa hoobi. Niisiis – tegevusse! Inimkett saab teoks Koostöös Andrus Ööveli ketistaabiga sai eestseisuses valmis ning avaldati ka ajakirjanduses 23. Augustil terviklik organisatsiooniline programm.Oli kavandatud nii, et inimestest moodustuv solidaarsuskett ´´Balti tee´´ algab Toompea Pika Hermanni torni jalamilt ja lõpeb Vilnuses Gediminase torni juures. Eesti osas läheb kett Tallinnast Kohila kaudu Raplasse, sealt edasi joonel Türi-Võhma-Viljandi-Nuia-Masa-Lilli ning sealt juba Lätis Ruhja suunas.Teede ja tänavate ristumiskohtades, kus liikus pole suletud , tehtakse ketis katkestus, peaaegu kog Eestis oli 23.august kuulutatud kohalike organite töövabaks päevaks, nii et rahvale oli antud täielik võimalus ketti tulla.Rahvarinde piirkondlikel keskustel olid kavad ja kokkulepped transpordiorganisatsioonidega tehtud, et rahvas busside ja autodega ettemääratud trassiosale tuua. Suurtemate autokolonnide saatjaks kutsuti autoinspeksiooni sõidukid, nii bussidele kui ka isiklikele autodele soovitati kleepida rahvarinde sümboolika. Ketti määratud lõigu lõunasuunal tuli bussid ja autod paigutada võimalikult parempoolsele teepeernale või eriparkimiskohtadele väljaspool autoteid või haruteedel. Keti igale kilomeetrile ole seatud üks rahvarinde turvateenistuse tunnusega mees. Kokkuleppel kiirabiga seisis iga 20 kim järel üks kiirabiauto ning ketti korraldava toimkonna liikmeil pidi olema nendega võimalik ühendust võta autoinspetsioonivõi miilitsa liikuvatest patrullautodest. Kõige rahvarohkemaks tõotas kett kujuneda muidugi Tallinnas. Üldjuht Imre Tiri oli koos Henn Karitsa ja linnarajoonide juhtide Tõnu Ploomi ning Anne Sanderiga teinud väga üksikasjaliku kava teelõikude kaupa. Kokkulepe transpordivahendite kasutamiseks oli saavutatud tervelt 61 ettevõtte, asutuse ja organisatsiooniga. Toompealt Pärnu maanteele ja sealt edasi kuni Nabala teeristini oli trass jatotatud koguni 11 lõiguks. Kõik lõigud olid inimestega katta lubanud 87 ettevõtet, asutust ja organisatsiooni. Imre Tirilt saadud dokumendil on kirjas ka nimed, kes oli lubanud seda korraldada: Alar Jaan, Helle Mets, Ülo Palm, Ülo Unt, Rein Kork, Gennadi Petikainen, Roomet Siiman, Paul Heinla, Henn Tihane, Enn Paju, Ülo Viljamaa, Teomar Pohlak, Ilmar Mikkor, Vello Benjana, Toomas Bertelov, Reelo Murro, Elsa Pajumaa, Sven Grug ja Tõnis Süld. See pole muidugi täielik loetelu inimestest, kelele tuleb keti õnnestumise eest avaldust tunnistada. Neid on Tiril kirjas ka transpordiettevõtetega seotud kokkuleppepaberil, kuid Koik kartis nähtavasti kiiruga kirjutatud nimede täpsuses eksida, kirjas on mõned uued nimed kellest toon kohe ka mõne välja H.Soosar,J.Kalinin,K.Traks,A.Masso,I.Didsig,Tipp,Smirnov,Tähe,Kull,Kriis,Lepik,A.Lauringson,A.Alabert,R.Ilves,H.Morna,E.Köster,J.Reppo ja Lääts. Tänu neile ja paljudele teistele sujus inimketi korraldamine üsna kaugele Tallinnast välja kõigiti hästi. Kuidagi ei saa unustada ka heal tasemel liiklusekorraldajaid, toonase Riikliku Autoinspektsiooni töötajaid, kes ühtekokku ligi 50 erimärgistusega autol poole ööni trassil liikusid.Nende tegevuse tulemusena lahenesid tekkinud liiklusummikud üprsi nobedalt. Hiljem saadi teada, et Ida-Eesti bussidega tulijal oli mitmeid probleeme ja mõnes kohas oli asi moodustanud oma inimketi põhitrassi üsna kaugel. Jah, juhtus niigi, kuid austada tuleb sellistki tahet. Tulgem tagasi Tallinna inimeste juurde. Teispool linnapiiri lisandus neile Harju Rahvarinde rahvas. Rapla rajooni piirilt Paide rajooni piirini paigutasid Harju, Rapla, Läänemaa, Rakvere ja Ida-Viru-maa, samuti Saaremaa ja Hiiumaa rahvarinded. Kehtna ja Lelle vahelised teelõigul oli rivis Tallinna Oktoobri rahvarinne. Korraldajaiks olid Raplast Tõnis Tõnisson (üldjuhht), Harjumaalt Vello Jänes, Läänemaalt Rein Nurk, Rakvere Tiit Vilk, Ida-Virumaalt Aarne Meier (kiviõlist), Narvast Eldar Efendijev ja Tallina Oktoobri rajoonist Ants Erm. Paide rajooni piirilt Viljandi rajooni piirini paigutusid Paide, Tartu ja Jõgeva rajooni rahvarinded. Korraldajad: Uno Ugandi (üldjuht Paidest), Tõnu Kauba, Kalle Kulbok (Tartu) ning Reet Laul ja Aare Vildak (Jõgevalt).Viljandi rajooni piirilt Eesti ja Läti piirini paigutusid Pärnu, Valga, Võru, Viljandi ja Põlva rahvarinded. Korraldajad: Viljandimaalt Arnold Kimber (üldjuht), Pärnumaalt Vaike Aller, Valgamaalt Enno Kase ja Võrumaalt Enn tupp. Keti marsuudil oli kehtestatud piiratud kiirusega sõitmine. Kõiki autojute oli palutud ürituse tipphetkedel auto peatada ja ketis osaleda. Kett pidi kogu trassil valmis olema kell 18.30. Kogu üritust juhiti raadio teel. Eesti, Läti ja Leedu ühissaate algus oli kell 17. Tipphetk algas kell 19 Toompeal. Heinz Valgu lühike sündmusele pühendatud kõne tuli helilindilt, siis luges Marju Lauristin ette Rein Veidemanni kirjutatud, vandena mõeldud teksti ja hüüdis eetrisse mööda ketti suust suhu kuni Vilniuseni edasiantava, protestipäeva tähistava märgusõna - ´´Vabadus´´. Kui see sõna veel kaikus, hakkas kõlama eriliselt selleks ürituseks komponeeritud hingeminev eesti-, läti ja leedukeelne laul.Ja siis öeldi raadiost võtke käest kinni. Kõik võtsid käest kinni, filmiti natukene ja siis hoiti veel kinni. Umbes tund aega hoiti kätest kinni.Meeleavaldus algas kell 21, seda korraldava toimkonna eesotsas oli Kalle Jents koos abilistega Pärnu jaValga Rahvarindest. Paik, kus oli võimas kaskaad põletamisele määratud päevakohaseid viisnurkade ja haakristidega plakateid, leinaraamis Baltikumi kaartide jpm, kõrge lai kõnetribüün oli siiski jäetud eestlastele, kuid kõik kõned tõlgiti ka Läti keelde. Meeleavaldust juhtisid Rein Järalik ja Hagi Šein. Tribüünil seisid Edgar Savisaar ja läti rahvarinde juht Dainis Ivans oma saatjatega. Seal oli ka USA-st saabunud prof Rein Taagepera. Nende sütitavaid kõnesid saatsid võimsad hurra-hüüded ja kauakestvad aplausid. Muide, Savisaar ja Öövel olid Tallinas suutnud korraldada nii , et nad said Läti piirile tulekuks kasutada helikopterit. Toona oli se omaette tükk. Iseseisvumiseni jäi veel 2 aastat. Balrikumi lõpliku iseseisvumiseni jäi veel kaks aastat. Alusmüür selleks oli aga rajatud ja Heinz Valgu ´´ Ükskord me võidame niguinii!´´ optimismiga jätkas ka Rahvarinne. Arvan,et oma senise tegevusega rahvarliikumise juhtimisel oldi rahva usaldust õigustatud. Poliitiliste suurürituste õnnestumine ja samm-sammuline liikumine lõppeesmärgi poole oli meie ühine rõõm. KokkuvõteMina sain teada , et enne Balti keti tehti rahvarinne kus otsustati kõik Balti ketiga seostuvad asjad. Balti kett oli 26. Augustil 1989 nõukogude võimu mõjutamiseks ja vabadustahte demonstreerimiseks Leedu Sąjūdise, Läti Tautas Fronte ja Eesti Rahvarinde ja Balti Nõukogu algatatud massiüritus, mis kujutas endast läbi kolme Balti riigi kulgevat katkematut inimketti. Balti keti toimumise ajaks valiti Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäev, et demonstreerida oma hoiakut selle pakti suhtes. Balti ketis osalenud inimeste hulka on hinnatud 2 miljonile. Balti kett äratas maailmas suurt tähelepanu ning aitas kaasa Balti riikide iseseisvustaotluste teadvustamisele. Kuuesajal kilomeetril ligi kaht miljonit käsikäes seisvat inimest ühendanud aktsiooni on hiljem peetud Guinnessi rekordite raamatu vääriliseks. ˇ Küsitlus1. Mis toimus Balti keti ajal?2. Mis toimus teletorni juures?3. Millest sai alguse Eesti iseseisvusliikumine?4. Millest sai alguse Eesti iseseisvusrinde liikumine?5. Kuidas te Balti ketis seisite?6. Kuidas te sinna saite?7. Kuidas te teadsite, millal käest kinni võtta? Vastused. (vastanud on ema ja isa)Ema 1. Kõikjalt maailmast tuldi seda filmima, et seda suurhetke filmida Eesti ajaloost.2. Kui ma õigesti mäletan, siis sealt hakkas Balti kett.3. Hmm, seda ma ei tea.4. Edgar Savisaar tuli selle mõttega lagedale.5.Tee ääres olid pingid, istusime seal peal ja ootasime uusi käske.6. Bussid olid asutustest tellitud ja meid viidi nendega kohale.7. Iga kilomeetri peal olid raadiosaatjatega mehed, kes käskisid meil käest kinni võtta, kui neile käsk anti.Isa 1. Alguses võeti mingeid otsuseid vastu, aga pärast otsustati see ära teha ja tehtigi .2. Sealt hakkas Balti kett.3. Ei mäleta.4. Edgar Savisaar.5. Hoidsime käest kinni ja seisime mingi 10 minutit.6. Bussidega saime sinna.7. Mingid mehed seisid ja ütlesid meile, kui oli aeg, käest kinni võtta. Küsitluse kokkuvõteMina sain teada , et Balti ketti sõideti bussidega ja sa pidid seisma seal kus sind viidi. Balti ketti filmis kogu maa, see oli kõikjal kuulus. Veel sain teada, et selle alustas Edgar Savisaar. Balti kett algas teletorni alt. Ja, et olid mingid raadiosaatjatega mehed, kes käskisid käest kinni võtta kui oli aeg. Balti kett kuulutas vabaduse vääramatut saabumist. Kakskümmend aastat tagasi polnud meil veel Eesti vabariiki. Aga kui 1989. aasta 23. augustil tuli ligi kaks miljonit inimest maanteedele nõudma pool sajandit tagasi sõlmitud Molotovi - Ribbentropi pakti tühistamist ja andis mööda Tallinnast Vilniuseni ulatuvat katkematut inimketti edasi sõna “vabadus”. Sellega oli astutud suur samm nii vabaduse kui ka vabariigi taastamise poole. Veel kevadel olid Balti vabariikide esindajad Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil nõudnud hinnangu andmist 1939. aastal NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingule ja selle salaprotokollidele. Balti riikide okupeerimise ja annekteerimiseni viinud Molotovi - Ribbentropi pakti ehk MRP uurimiseks moodustatud parlamendikomisjoni töö aga takerdus ning rahvarinnete eestvedamisel hakati Baltimaades Moskvale surve avaldamiseks korraldama protestiaktsioone. 23. augustit 1939 nimetati kõige raskemate tagajärgedega kuupäevaks Baltikumi ajaloos. Balti keti toimumise ajaks valitigi Molotov i- Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäev, et näidata oma hoiakut selle suhtes. Teadupärast Molotovi - Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid määratlesid Nõukogude Liidu ning Saksamaa mõjusfäärid, viisid Teise maailmasõja puhkemiseni ning samuti Eesti, Läti ja Leedu okupeerimiseni. Tolleaegsed poliitikud Rahvarindest kutsusid rahvast tähistama 23. augustit üldise protestipäevana: “Teatagem sellel päeval kindlameelselt – me ei ole oma alandusi unustanud, me ei ole oma maa lagastamisega leppinud ja ME SAAME ISESEISVAKS.” Selgitades kava moodustada protestipäeva õhtul tunniks ajaks Tallinnast Toompealt Vilniuse Gediminase tornini ulatuv inimeste solidaarsuskett “Balti tee”. Inimesi kutsuti solidaarsusketti koos oma pere liikmetega, töökaaslaste ja tuttavatega. Rahvast inimketis peab olema palju, et Toompeale, Moskvale ja maailmale veel kord endast ja oma valust märku anda. Baltimaade rahvarinnete – Leedu Reformiliikumine Sajudise, Läti Rahvarinde, Tautas Fronte ja Eestimaa Rahvarinde pingutus, Tallinnast Vilniuseni ulatunud inimkett oligi eestlaste, lätlaste ja leedulaste ühine suurvõit. 17. juulil läks USA suunas teele järjekordne palve Balti riike toetada. Mõned ERSP ajaloolased jäid äärmiselt napisõnaliseks. Balti ketti toetas rahvuslikest organisatsioonidest Muinsuskaitse Selts. ERSP parteina boikoteeris Balti ketti. Ka kõigi teiste rahvarinde algatustega keeldus ERSP liitumast, tuues tavaliselt põhjenduseks, et üritust, avaldust, üleskutset jne pole nendega algusest peale kooskõlastatud. Rahvarinde korduvad katsed saada ka ERSP toetust Baltimaade ühispingutusele luhtusid. Eestseisust esindanud Mati Hint käis 20. augustil Estonia saalis tervitamas ERSP suurkogul ja andis isiklikult üle Baltimaade rahvarinnete palve. ERSP suurkogu otsustes, toimunud mõttevahetustes ja päevasündmuste ülevaateis, nagu need peegelduvad partei perioodikas, ei ole Balti ketist sõnagi – seda nagu polnud olemas. Konfronteerivale positsioonile jäänult erines ERSP valik Leedu ja Läti sõsarühenduste omast – nemad mõistsid Balti keti kaalu. Seevastu rahvarinne toetas ERSP üritusena toimunud järjekordset Hirvepargi kõnekoosolekut, kus eestseisuse liige Marju Lauristin pidas kõne. ERSP oma üritusena pidas Tartu rahu piiril MRP vastase piketi. „Juhuslikult” kõrval laagris viibinud Pihkva pedagoogilise ülikooli üliõpilased tungisid piketeerijate kallale ning rebisid kähmluse käigus katki nende loosungid ja lipud. Polnud kahtlustki, et Setumaa piiril võtsid ohjad enda kätte KGB profid, sest piirduti vaid kultuurse peksuga. Muinsuskaitse seltsi (MKS) ja rahvarinde suhted polnud eriti head, kuid selts tajus sündmuse poliitilist kaalu ja osutas tähtsal hetkel võimet seada rahvuslikud huvid erihuvidest kõrgemale. Pealegi kattus MKS-i liikmeskond märgatavas osa rahvarindega. Pärast mõningaid vaidlusi sõnastati läkitus kõigile eestlastele maailmas. „Kutsume üles kõiki seltsi liikmeid ühinema inimketiga Vilniusest Tallinnasse. Selle saavutamisele tuleb kaasa aidata, sest ketiga seotud tehniliste küsimuste lahendamine meenutab proovimobilisatsiooni. Seepärast püüdkem kaasa aidata erinevate liikumiste koostööle 23. augusti tähistamisel. Meie peale vaatab maailm.” Rahvarinde ja MKS-i koostöö jäi ilmselt valdavalt regionaalseks, sest ehkki rahvarinde organiseerimistoimkonna juhi Andrus Ööveli ja Trivimi Velliste vahel oli kontakte, ei ole teateid ühistoimkonnast ega tööjaotusest jne. EKP-le oli Balti kett tõsine väljakutse, sest seadis taas Eesti vabariigi taastamise küsimuse, mille Baltimaade rahvarinded 1989. aasta mais tõstsid ühiseesmärgiks. Balti kett pani EKP juhtkonna küsimuse ette: kas olla või mitte olla? Kuid võrreldes teiste Balti riikide komparteidega suhtus EKP Balti ketti kõige sallivamalt. 23. augustil kell 13 kogunes Saaremaal rahvahulk Vabadussõja ausamba nurgakivi sisseõnnistamisele. See oli samal platsil Kuressaare kesklinnas, kus alles vähem kui poolteist aastat tagasi oli pidulikult avatud saarlasest riigikukutaja Viktor Kingissepa mälestussammas. Seejärel asus päevakohaste märkidega tähistatud sõiduautode ja busside kolonn saarlastega teele Rapla poole, et plakatite ja rahvuslippudega varustatuna jõuaksid kokkulepitud ajal, kell 18.30 moodustada oma lüli läbi kolme Baltimaa ulatuvas inimketis. Saarlasi oli solidaarsusketis rohkem kui algul registreerituid. Mööda tihedat, kohati rohkem kui ühekordset inimketti kaikus suust suhu selle päeva märksõna: VABADUS! VABADUS! Heinz Valgu mehise häälega eetrisse korratuna ja rahvahulkade ühiskoori võimendatuna kandus see sõna läänetuulest kaasahaaratuna nõudlikuna idakaarde. Sealt pidi tulema kaja. Ent otsustamisõigus pidi jääma rahvale endale. Kaja idakaarest ei tulnudki kaua oodata. NLKP KK kuulutas meid kõiki natsionalistideks. NLKP Keskkomitee hinnangul oli rahvarinnete ja nendega seotud organisatsioonide poolt 23. augustil korraldatud massiaktsiooni poliitiline mõte meelestada Balti vabariikide rahvaid eraldumisele Nõukogude Liidust. Avalduse koostajate väitel püüdsid sündmuste organiseerijad kruvida meeleolusid üles tõelise natsionalistliku hüsteeriani ning loosungid, mida sunniti peale tuhandetele inimestele, olid tulvil vaenu nõukogude korra, venelaste, NLKP ja Nõukogude Armee vastu. Balti ketti, mida iseloomustas Kreml kui natsionalistlikku hüsteeria sidumist uutmiskursiga, mis oli selge vastuhakk Moskvale. Partei keskkomitee hoiatas, et Balti rahvaste saatust ähvardab tõsine oht. Nad jätkasid ähvardavas toonis, et inimesed peavad teadma, millise kuristiku poole tõukavad neid natsionalistlikud liidrid. Kui neil õnnestuks oma eesmärke saavutada, võiksid tagajärjed olla rahvastele katastroofilised. Nende eluvõime võiks sattuda küsimärgi alla. ENSV administratsioon, samuti ka liiklusmiilits oli rahvale lojaalne. Ebakindlus, mida Interrinne oma ähvarduste ja streikidega oli augusti algul rahvas tekitanud, pühiti uut jõutunnet kogenud eestlaste teadvusest suuresti välja. Balti rahvastele, eelkõige Moskvas töötavaile MRP paljastamise eest võitlevaile saadikuile anti täiendav rahvamandaat. Demokraatia poolel seisvad Venemaa saadikud, kes toetasid MRP hukkamõistmist, said kinnitust Baltimaade otsustavusest. MRP arutamist asus siis teravdatult jälgima ka maailm. Kuid juba rahvasaadikute kongressi valimisi boikoteerinud ERSP tegi tõsise taktikalise vea, jättes Balti keti kasutamata partei ja Eesti Kongressi reklaamiks ning ega nende valik rahvuslike jõudude koostööd edendanud. Seevastu Muinsuskaitse Seltsi ja rahvarinde sidemed tihenesid. Kuid lõppkokkuvõttes tugevdas Moskvale avaliku väljakutse esitanud Balti kett ka ERSP poliitilist baasi laiendavat Eesti Kongressi liikumist. Hirm vähenes. Rahvamassidele anti võimalus oma unistusi varjamatult demonstreerida. Balti kett seega süvendas NSVL-i kriisi. Inimesed, kes osalesid ise Balti ketis, rääkisid, et see oli ülev tunne, et midagi suurt on tulemas, mis ei unune kunagi. Lootus oli suurem kui kunagi enne. VABADUS! Seda sõna kordasid kõik inimesed käest kinni ja andsid mööda inimketti edasi Tallinnast Toompealt Vilniuseni välja. Kui helikopter rahva kohal tiirutas, tundsid inimesed korraks küll natuke hirmu ka. Aga peamine oli ikka suur ja ülev ühtekuuluvustunne, sellist energiat polnud keegi enne kogenud. Iseseisvuseni jäi sel ajal veel kaks aastat. Ent Moskva kärkimisel polnud enam endist mõju. Balti kett oli oma töö teinud. Ligi kahest miljonist inimesest moodustatud rohkem kui 600 km pikkune katkematu inimahel äratas ülemaailmset tähelepanu ning tõi kaasa kasvava rahvusvahelise toetuse Baltimaade rahvaste vabaduspüüetele. Nüüd, kaks aastakümmet hiljem, võivad Balti ketis osalenud uhkusega öelda, et nad seisid Balti ketis ühtsena. Ei usu, et seda peaks kordama ja ega ei saakski, sest aeg on teine. Siis olid kõik tõesti ühtsed ja ühe asja eest väljas. Eestlastega koos seisis ketis ka venelasi ja teistest rahvustest eestimaalasi. Praegu Balti ketti meenutades on lausa kurb, et inimesed nii keerulisel ajal ühte ei oska hoida. 12. novembril 1989 kuulutas Eesti NSV Ülemnõukogu Eesti lülitamise NSV Liidu koosseisu 1940. aastal õigustühiseks. 24. detsembril 1989 mõistis NSVL rahvasaadikute kongress MRP salaprotokolli hukka ja tunnistas selle kehtetuks allkirjastamise hetkest. 6. septembril 1991 tunnistas Nõukogude Liit Eesti iseseisvust. 31. augustil 1994 lahkusid Eestist viimased Vene väed. Kuuesajal kilomeetril ligi kaht miljonit käsikäes seisvat inimest ühendanud aktsiooni on hiljem peetud Guinnessi rekordite raamatu vääriliseks. 30. juulil 2009 kandis UNESCO Balti keti dokumentatsiooni maailma mälu registrisse, kus talletatakse materjale sündmuste kohta, mis on mõjutanud maailma. 23. augustit tähistab Eesti uut riiklikku tähtpäeva – kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevana. Lisad2. 3. Kasutatud allikad1. www.google.com 2. „Balti Kett“ Lembit Koik 3. „Balti kett kuulutas vabaduse vääramatut saabumist“ , 8. august 2009, ajaleht Oma Saar 4. „Balti kett 1989 – kes olid võitjad, kes kaotajad“, 21. august 2009, ajaleht Õpetajate Leht 5. „Balti kett ühendas 20 aastat tagasi oma riigi taastajate käed“, 22. august 2009, ajaleht Meie Maa