Tallinn Blogfest 2009 ettekanne

1. Kas blogindus on meedia?
2008. aasta kevadel valmis Euroopa Parlamendi liikmel Marianne Mikkol
raport “Meedia mitmekesisus ja koondumine Euroopa Liidus”.
Raportit kannustas koostama vankumatu usk demokraatiasse ning soov
seda kaitsta. Nagu ka teadmine , et 27 liikmesriigiga Euroopa Liit vajab
hetkeseisu analüüsi meedia vallas.
Mu raport keskendus 21. sajandi alguse Euroopa meediale. Huvi keskmes oli
kvaliteedi ja kvantiteedi suhe. Samas pidasin raporöörina oluliseks fakti, et täna
peab ajakirjanik sama ajaga tootma 3 korda enam sisu kui veerandsada aastat
tagasi. Muude küsimuste seas tõstatasin raportis ka blogide teema eesmärgiga
kaitsta nii blogijaid kui ka demokraatiat.
Olen seisukohal, et blogid on uue meedia lahutamatu osa ning seetõttu peame
pöörama tähelepanu, kas ja mil viisil tagame, et ka blogosfääris leiaks lugeja tee
teda huvitava infoni ning tal oleks selge, kas kirjapandut usaldada või mitte.
Kui me vaatame tänapäeva massimeediat, siis hoolimata meedia koondumisest
on siiski nähtavad mingisugused piirjooned. Lugejatena, meedia tarbijatena
teame, et Kroonikast ei tasu oodata asjatundlikke majandusanalüüse. Teame, et
Sirp pakub huvi kulutuuriinimestele ning Äripäev ettevõtjatele. Kuidas me seda
teame? Sest väljaanded on end meediamaastikul positsioneerinud ning
ajakirjanikud tunnevad vastavat valdkonda. Nad on profid, kes vastutavad oma
sõna eest oma nimega.
Eeldusel, et blogid on osa meediast, ootan ma, et ühele või teisele blogile
sattudes on mul võimalik enam-vähem aru saada, kes, mida ning miks kirjutab.
Ma ei oleks iialgi arvanud, et ma sellise näite toon, ent – kui ma peaksin tahtma
lugeda Inno ja Irja blogi, siis ma tean, et seda blogi kirjutavad Inno ja Irja
Tähismaa ning ma tean ka, mida mulle seal kõige tõenäolisemalt lugeda
pakutakse. Seega saan ma teha otsuse, et ma ei loe seda blogi 
Juhtudes lugema aga blogi, mis on teatud küsimustes väga selgelt võtnud kas
mingi poliitilise seisukoha või propageerib maailmavaadet, on mul samuti soov
lugejana teada, kes või mis on algallikas? Kas Gaza konfliktist kirjutab
välispoliitikaekspert, poliitikahuviline ajakirjanik hobi korras või diivanil-teadja.
Mitte, et üks peab tingimata olema parem või halvem teisest, ent ma tahaksin, et
minul lugejana oleks mingigi võimalus seda teada. Loomulikult võib siin väita,
et ühte või teist blogi piisavalt pikalt lugedes võtab konkreetsema kuju teatud
määral ka selle autor. Kuid usun, et võimalik on ka teisiti.

2. Blogosfääri nö kaardistamiseks pakkusin välja vabatahtliku sildistamise. Siit
tekkis loomulikult hulk küsimusi nagu kes peaks sildistama, mida need sildid
lugejale kinnitama peaks ja nõnda edasi. Ja arutelu just nendes küsimustes ma
soovising! Ent mis juhtus? Rootsi meedia teatas (sealjuures raportit lugemata),
et Marianne Mikko kirjutas üle-euroopalise meediaseaduse ja tahab hakata
Euroopa Liidu tasemel kontrollima, kes ja mida blogivad. Rootsi meedias
kulutulena levinud väärinfot taasedastasid Soome, Taani, Rumeenia ning isegi
Eesti meediakanalid, kusjuures Eesti meedia puhul hämmastas mind, et raporti
autorilt, eestlaselt, selle uudise esmakajastamisel kommentaari ei palutud. Kuid
mis olnud, see olnud.
Vabatahtliku sildistamise all toon hea näitena esile blogiportaali blog.tr.ee ehk
blogipuu. Seal toimib põhimõtteliselt seesama iseregulatsioon, mida ma algselt
silmas pidasin. Ehk et lugejad/blogijad saavad blogisid kategoriseerida ning
hinnata. Joonistub välja selge profiil nii lugejaist kui ka temaatilistest blogidest.
Kes on omas teemas teadja, on hinnatud ka lugejate poolt ning ta on
usaldusväärne. Tal tekib kindel lugejaskond, kommentaatorid jne. Kui ma satun
sellisesse blogisse esimest korda, siis piisab mul ehk paari-kolme sissekande
lugemisest saamaks aru, millega tegu ning kes on autor.
Niisiis oleks minu pakutud lahendus, et tarbija ehk blogilugeja abistamiseks
võiks blogosfääris tekkida teatav regulatsioon. Tõsi, see protsess peab olema
iseeneslik, mitte esilekutsutud ning hea meel on tõdeda, et Eesti blogimaastik on
selles osas minu meelest juba päris suuri samme teinud.
Tuleb aga tõdeda, et muret valmistab mulle olukord, kus kodanikul, ei ole
võimalust end kaitsta laimu, solvangute või suisa viha õhutavate üleskutsete
eest, olgu need siis mis alusel tahes. Ma olen raudsel veendumusel, et üksikisiku
sõnavabadust tuleb kaitsta, ent tuleb ka meeles pidada, et mingil võib kujuneda
dramaatiline olukord, kus ühe vabadus tuleb teise vabaduse arvelt. Pean silmas
kodaniku õhiõigust privaatsusele. Sõnavabadus ja kodaniku põhisõigused
peavad jääma inimühiskonnas tasakaalu. Tahan öelda, koos sõnavabadusega on
meil kohustus olla ja jääda inimeseks, eks ei haava kaaskodanikke.
Olen seisukohal, et blogid, nagu mistahes muu avalik internetiruum, ei tohiks
propageerida viha, sallimatust, vägivalda.. Kui blogid ning blogijad on meedia,
siis võiks ju siingi kehtida teatud eetikakoodeks? Kui Postimees avaldab loo, et
Marianne Mikko on idioot, siis Postimehes trükitud tekstile kirjutab loo autor
oma nime alla ning väljaandja vastutab. Kui Marianne Mikko leiab, et sellega on
teda solvatud ning alandatud tema inimväärikust, siis on Marianne Mikkol
võimalik a) teha kaebus ASN; b) nõuda võimalust vastulauseks; c) pöörduda
kohtusse. Tõsi, võib öelda, et blogosfääris kehtib nn “right to reply”, ehk et
õigus oma blogis teisele blogile viidates teemale vastata, kuid kas see on
tegelikkuses piisav?

3. Kuid tagasi meediapluralismi raporti juurde.
Nagu professor Marju Lauristin tihti kinnitab, on praegu tegemist Eesti ning ka
muu Euroopa meedia dramaatilise kvaliteedi allakäiguga.Euroopa Parlamendi
meediaraporti autorina ühinen lugupeetud professori mõttega. Inimesed ei saa
just sageli vastuseid oma küsimustele kanalitest, mis uhkusega tituleerivad end
neljandaks võimuks. Meil puudub tõsisema ajakirjanduse võimalus. Eesti
ajakirjandus on kujukas näide meediast, kus valitseb pealiskaudsus, lõtv sõna ja
fakti kontrollimisega on nagu on.
Kus on väljapääs? Esiteks peab meediakirjaoskus edaspidi kuuluma eurooplase
põhiteadmiste hulka. Ei saa enam jätkuda olukord, kus koolis õpitakse eristama
limerikku haikust ning jambi trohheusest, kuid ei mainita elementaarseidki
tõdesid sellest, kuidas meedias sünnib sisu ja kuidas seda esitletakse.
Paar aastakümmet tagasi oli kõik lihtne ja ilus. Ühel pool oli ajakirjanik ja teisel
pool lugeja/kuulaja/vaataja. Piirjoon oli selge. Mängureeglid kaljukindlad.
Mõistagi räägin ma liberaalse demokraatia meediast. Lääne ajakirjandusest.
Tänapäeval täidavad saateid üha enam kuulajad/vaatajad ise, sissehelistamisega
saated on ringhäälingus ülemaailmne mudel. Ning siis lisaks uue meedia täiesti
uus osa ehk blogi, mis põhineb 99% kasutaja loodud-toodetud sisul.
Raamatute asemel otsitakse informatsiooni internetist. Mahukate teatmeteoste
asemel on õhukesed CDd. Digitaalajastu on muutnud informatsiooni mahtu,
ulatust ja leviku kiirust.
Niisiis kaasaegses maailmas orienteerumiseks on noorel inimesel vaja lisaks
traditsioonilisele kirjaoskusele veel meedia kirjaoskust. 21. sajandil on oskus
meediat kasutada ja interpreteerida sama oluline kui oskus lugeda ja kirjutada.
Eksperdid on meedia kirjaoskust defineerinud kui oskust erinevates formaatides
informatsioonile ligi pääseda, seda analüüsida ja hinnata ning edastada.
Põhjused, miks meedia kirjaoskust koolis õpetada on seotud faktiga, et meie
kultuur ja ühiskond ei ole enam ainuüksi trükimeediaga seotud. Me peame
õpilasi ette valmistama eluks moodsas kultuuriruumis õpetades neile, kuidas
mõista uut meediat ja sellega/selles tegutseda. Oleme eestlastena väga uhked, et
ülemöödunud sajandi lõpus enamus meist olid kirjaoskajad või mõistsid
vähemalt lugeda. Me olime esimesed Euroopas, kes võisid nii selge kõlava
hääelega ütelda. See oli rahvuse arenemise seisukohalt väga tähtis. Käesoleval
ajal on meedia kirjaoskus samasugune imperatiiv.

4. Meedia küllastab meie elu ja on hädavajalik, et noored inimesed õpiksid
sõnumeid ja kujundeid lahti mõtestama. Et noored oskaksid esitada kriitilisi
küsimusi nagu kes ja mis eesmärgil on need sõnumid ja kujundid loonud.
Tänapäeva tehnoloogia annab võimaluse õpetada noortele loovat
eneseväljendust, koostööd, oskusi probleeme lahendada ning valmistada neid
ette eluks infoühiskonnas.
Õpetades uue meedia loomist ja lahti mõtestamist saame noori ka hoiatada
internetis peituvate ohtude eest. Et kus lõpeb fakt ja algab isiklik arvamus, mida
võib küll teadmiseks, aga mitte hinge võtta. Meedia kirjaoskuse abil saame
noortest inimestest kujundada mõtlevad ja informeeritud kodanikud, kes
oskavad aktiivselt ja eduakalt suhelda kogu maailmaga.
Ajakirjandusväljaannete omanike, toimetajate, ajakirjanike ja ka blogijate
isiklikku kõrget eetikat ei asenda miski. Või nagu Eesti ajakirjanduse grand old
man Juhan Peegel armastas korrata: ajakirjanik sa võid olla, aga inimene pead sa
olema. Kirjutan sellele kahe käega alla. Loodan, et teiegi hinges leiab suur
humanist Juhan Peegel kindla koha.