2. Ühel lesknaisel oli kaks tütart. Üks oli ilus ja virk, teine aga inetu ja laisk. Ema armastas
inetut ja laiska tütart rohkem ja sellepärast tuli teisel majas kõik tööd ära teha. Virk tüdruk
pidi iga päev suure maantee ääres kaevu juurde istuma ja ketrama nii palju, et sõrmed vermes.
Kord sai koguni värten veriseks. Tüdrukuke kummardus üle kaevurakke, et värtnat puhtaks
pesta. Värten aga veeres tal käest ja kukkus vette. Tüdruk puhkes nutma ja jooksis emale
jutustama, mis oli juhtunud. Ema tõreles ja oli nii halastamatu, et ütles: „Lasid värtna kaevu
kukkuda, siis too ta ka välja!”
Eesti
Tüdruk läks kaevu juurde tagasi ega teadnud, mis peale hakata. Hirmuga hüppas ta kaevu ja
kaotas meelemärkuse. Kui ta jälle toibus, leidis ta enese ilusalt päikesepaisteliselt aasalt, kus
õitses tuhandeid lilli. Tüdruk läks aasa mööda edasi ja jõudis ahju juurde, mis oli leibu täis.
Leivapätsid hüüdsid: ”Võta meid välja, võta meid välja, muidu kõrbeme, oleme juba ammu
küpsed!” Tüdruk võttis leivalabidaga kõik leivad üksteise järel välja.
Seejärel läks ta edasi ning jõudis õunapuu juurde, mis oli õunu täis. Puu hüüdis:”Raputa
mind, raputa mind, õunad on kõik juba küpsed!” Tüdruk raputas puud. Õunu langes kui rahet.
2
3. Ta raputas seni, kuni puu otsas polnud enam ühtegi ubinat. Siis korjas ta õunad hunnikusse ja
läks edasi.
Eesti
Lõpuks jõudis tüdruk väikese maja juurde. Majast vaatas välja vana naine, kellel olid nii
suured hambad, et tüdruk kartma lõi ja ära joosta tahtis. Eideke aga hüüdis talle:” Miks sa
kardad , armas laps? Jää minu juurde. Kui sa majas kõik tööd ära teed, läheb sul hästi. Vaata
ainult, et sa mu aset hästi kohendad ja hoolsalt patju klopid, nii et suled lendavad. Siis sajab
maa peal lund: olen lumeeit.”
Et eideke temaga nii sõbralikult rääkis, võttis tüdruk südame rindu ning nõustus tema
teenistusse jääma. Tüdruk tegi ka kõik eidekese meele järele ja kloppis patju alati hoolega, nii
et suled nagu lumeräitsakad ringi lendlesid. Selle eest oli tüdrukul hea põli :ei ühtki halba
sõna ja iga päev paremad palad laual.
Nii oli hea tükk aega lumeeide juures mööda läinud, siis aga jäi tüdruk kurvameelseks. Algul
ei teadnud ta isegi, mis tal viga on. Viimaks taipas, et see on koduigatsus. Kuigi tal siin tuhat
korda parem oli, kippus meel-mõte siiski kodukanti. Lõpuks ütles ta lumeeidele: ”Mind
vaevab koduigatsus. Kuigi mu käsi siin hästi käib, ei suuda ma siia kauemaks jääda. Tahan
üles omaste juurde tagasi”
Lumeeit vastas „See meeldib mulle, et sa jälle koju tahad minna. Sa oled mind truult teeninud,
ma viin su ise üles.”
3
4. Ta võttis tüdrukul käest kinni ja viis ta suure värava ette. Värav avanes, ja kui tüdruk parajasti
värava all seisis, hakkas jämedat kullavihma sadama. Kogu kuld jäi tüdrukule külge, nii et ta
oli üleni karraga kaetud. „See on sulle selle eest, et sa virk olid, „ ütles lumeeit ja andis talle
ka kaevu kukkunud värtna tagasi. Siis sulgus värav ja tüdruk oligi maa peal üsna kodu
lähedal. Kui ta õue jõudis, istus kukk parajasti kaevurakkel ja hüüdis:
„Kukeleegu! Meie kuldne kullerkupp jälle kodus!”
Tüdruk läks tuppa ema juurde. Kuna ta oli üleni kullaga kaetud, võtsid ema ja õde teda hästi
vastu.
Tüdruk jutustas kõigest, mis temaga oli juhtunud. Kui ema kuulis, kuidas ta oma suure
varanduse sai, tahtis ta, et inetu ja laisk tütar sama õnne osaliseks saab.
Laisk tüdruk pidi kaevu äärde istuma ja ketrama. Et värten veriseks saaks, pistis ta käe
kibuvitsapõõsasse ja torkas endale sõrme. Siis viskas ta värtna kaevu ja hüppas ise järele. Ka
tema jõudis ilusale aasale ja sama läks sama rada mööda edasi, mis õdegi.
Kui ta ahju juurde jõudis, hüüdsid leivapätsid :”Võta meid välja, võta meid välja, muidu
kõrbeme, oleme juba ammu küpsed!” Laisk aga vastas: „Mis ma sest saan, kui enda ära
määrin” ja läks edasi.
Peagi jõudis ta õunapuu juurde. See hüüdis: „Raputa mind, raputa mind, õunad on juba
küpsed!” Tüdruk aga vastas: „Leidsite ka oma arust paraja! Nii võib mõni õun mulle veel
pähe kukkuda” ja läks edasi.
‚Kui ta lumeeide maja juurde jõudis, ei kartnud ta eidekest sugugi, sest ta oli tema suurtest
hammastest juba kuulnud. Tüdruk astus kohe lumeeide teenistusse.
Esimesel päeval püüdis ta ennast kokku võtta-oli virk ja tegi kõik, nagu kästi, sest ta mõtles
kulla hulgale, mida kingiks lootis saada. Teisel päeval jäi ta juba laisemaks ja kolmandal veel
rohkem. Hommikuti ei tahtnud ta kuidagi üles tõusta. Ka lumeeide aset ei teinud ta nii nagu
tarvis ega kloppinud patju, et suled lendaksid.
Lumeeit tüdines tüdrukust peagi ja ütles talle teenistuse üles. Laisk oli sellega väga rahul ja
arvas, et nüüd tuleb kullavihm. Lumeeit viis ka tema värava juurde. Kui tüdruk värava all
seisis, valati talle kulla asemel suur katlatäis pigi kaela.
„See on tasu sinu teenistuse eest, „ütles lumeeit ja sulges värava. Üleni pigiga koos, jõudis
laisk tüdruk koju. Kui kukk kaevurakkel tüdrukut nägi, hüüdis ta:
”Kukeleegu! Meie pigine piiga jälle kodus!”
Pigi aga jäi tüdrukule kogu eluks kõvasti külge.
4
6. Elas kord perekond, kus kasvasid 24 last. Ema ja isa andsid endast parima, et lapsed saaksid
iga päev söönud. Elu oli raske. Ühel päeval töötas isa Floris aias. Korraga kostis karjatus “Oo
eiii!” Kõik olid seda hüüatust kuulnud ning kiirustasid aeda. Isa seisis keset aeda, kapsas käes.
Kapsast vaatas aga vastu väike tüdruk. “Veel üks,” sõnas ema ja ülejäänud 24 last jõllitasid
suu lahti oma uut väikest õde. “Jumal andestagu mulle,” hüüatas isa: “Me ei saa seda tüdrukut
endale jätta. Meil jätkub vaevalt toitu olemasoleva 24 lapse toitmiseks.”
Niisiis ... nad läksid kõik koos metsa ning asetasid beebi lillede vahele maha. Tühja kõhuga
ning raske süütundega hinges pöördusid nad tagasi koju. Väikesel tüdrukul polnud aimugi,
mis oli juhtunud ning ta naeratas armsalt valgetele pilvedele taevas. Ta kobas oma väikeste
käekestega rohelisi rohukõrsi ning lillede õielehed kõditasid tema nina. Tüdruk lamas seal
tunde ning mitte keegi ei tulnud tema juurde. Väike mesilane, kes tundis lillede mesimagusat
lõhna, ehmus, märgates väikest tüdrukut. Ta mõistis kohe, et tegu on hüljatud inimlapsega
ning kiirustas tagasi oma pesapuusse. “Ma pean otsekohe Mesilasemaga rääkima, “ hingeldas
ta. Siis viidi ta koheselt trooni ette, kus mesilane sooritas keerulise “mesilastantsu”. Ta
selgitas Mesilasemale, kelle ta oli leidnud ja kust nad beebi leiavad. Mesilasema, kes oli
emaks tuhandetele mesilastele, valmistus otsekohe vaese lapse eest hoolt kandma. “Võtke
pool meie meest ning viige see väikesele beebile,” sõnas ta: “ Meie kohus on tema eest
hoolitseda!” Sellest hetkest alates töötasid mesilased topeltkoormusel. Mesilasema munes
topeltkoguse mune kui tavaliselt. Mesilassülem pidi suuremaks kasvama, et nad suudaksid
kasvavat last toita.
Belgia
6
7. Lapse esimesele sünnipäevale saabus Mesilasema isiklikult ning andis talle erilise kingituse.
Ta kinkis lapsele nime. Sellest hetkest alates kutsusid kõik teda “MAGUS MESILANE”
ning kõik mesilased hüüdsid: “Elagu magus Mesilane!” Aastate möödudes kasvas tüdrukust
imekaunis neiu. Kui ta oli saanud 18-aastaseks, saabus aeg enda eest ise hoolt kanda. Ühel
kenal päeva, kui neiu tukkus puu varjus, möödus temast prints. Talle oli saatjaks võlur. Nad
hüppasin oma hobuste sadulatest maha ning põlvitasid tüdruku juurde. “See on just see, mida
ma olen otsinud!” sõnas prints: “Maailma kõige kauneim naine ja mina leidsin tema!” Ta
suudles tüdrukut õrnalt huultele ning neiu ärkas. “Kes sa oled?” küsis ta murelikult. “ Ma olen
prints ja soovin sinuga abielluda, kuna sa oled nii ilus ning armas nagu kirss.” Magus
Mesilane, kes polnus oma elus näinud ühtegi poissi, tundis midagi, mida ta polnud kunagi
varem tundnud. Prints naeratas ning suudles teda veelkord ning Magusale Mesilasele see
meeldis. Võlur mõistis, et tema abi siin ei vajata ning jättis printsi ning Magusa Mesilase
omapead. Ta läks mujale oma võlukunsti harjutama. Magus Mesilane ning prints jätkasid
suudlemist. Kui nad lõpetasid suudlemise vaatas Magus Mesilane printsi ning karjatas:
“Prints, mis sinu suuga juhtus?!” Prints vaatas peeglisse ning nägi, et kõik tema hambad olid
lagunenud ja katki. Ta hüüatas:” Oo ei, kõik sinu suudlused on nii magusad, et mu hambad
hakkasid lagunema!” Prints kutsus oma võluri ning sõnas:” Anna mulle tagasi minu hambad
ning olgu nad valged nagu lumi!” Prints sai oma hambad tagasi ning naases särava
naeratusega oma armsama juurde. Ta suudles teda uuesti, kuid palju pikemalt. Selle väga
“magusa” suudlemise järel vajas prints midagi kibedat ning vürtsikat. Niisiis näkitses ta terve
päeva küüslauku. Nüüd haises tema hingeõhk kohutavalt ning Magus Mesilane pööras talle
selja. Teist korda pöördus prints oma võluri poole. “Mida ma saan teie heaks teha?” küsis
võlur. “Tee mulle võlujook, et ma saaksin oma tüdrukut armastada ilma teda suudlemata!”
Võlur valmistas võlujoogi ning valas selle pudelisse. “Võta seda võlujooki vaid üks
lusikatäis,” sõnas võlur. Kuid prints ei kuulanud teda ning jõi kogu pudeli tühjaks. Ta hakkas
õhetama, tema otsaesiselt tilkus higi, kõrvadest vilises auru ning tema hambad plagisesid. “Oo
kaunis naine, ma igatsesin sind.” sõnas ta ning embas tüdrukut. Võlur mõistis, et tema teeneid
rohkem ei vajata ning jättis printsi ning Magusa Mesilase omaette. Kuid Magus Mesilane oli
nii magus, et ta hakkas oma armsama käte vahel sulama nagu lumi. Kui võlur naases, nägi ta
lohutamatult nutvat printsi põlvili, ainult veidi siirupit kätel. Kõik olid kurvad. Ta küsis
printsilt:” Mis siin juhtus?” Prints jutustas talle, mis oli juhtunud ning palus võlurilt abi. Võlur
sõnas, et prints saab neiu ellu äratada vaid ühel tingimusel. Prints peab leidma 7 last. Need 7
last peavad ütlema sõnad “Ma armastan sind” 7 erinevas keeles. Nii alustas prints suurt
7
8. otsirännakut. Peale pikki otsinguid leidis ta 7 last kes saavad teda aidata ning tõi nad võluri
juurde.
Belgia
Esimene laps ütles sõnad saksa keeles: “ Ich liebe dich !” Teine laps ütles sõnad inglise
keeles: “ I love you ! “ Kolmas laps ütles sõnad ungari keeles: “ Tzeretlek ! “ Neljas laps ütles
sõnad eesti keeles: “ Ma armastan sind !” Viies laps ütles sõnad leedu keeles: “ As myliu tave!
“ Kuues laps ütles sõnad tšehhi keeles: “ Já te také miluji !” Viimane laps ütles sõnad hollandi
keeles: “ Ik hou van jou !” Peale seitsmenda lapse viimasid sõnu ärkas Magus Mesilane taas
ellu! Kõik olid õnnelikud! Prints kutsus kõik oma lossi tähistama seda mälestusväärset
sündmust.
8
10. Suured ja väikesed metsloomad kükitasid kõrge kuuse all, lõdisesid külma pärast.
Karu ütles: “Oh-oh-oh, surm tuleb!”
“Jah, ega see enam kuigi kaugel ole, tuul puhub läbi luu ja liha,” ohkas hunt.
“Mis vaene maailm ilma meieta peaks küll peale hakkama – ilma minuta ja ilma sinuta ja ilma
muudegi loomadeta,” lausus rebane ega saanud hambaid silmapilkugi koos hoida.
Arutati nõnda ja arutati, põlastati nõnda ja põlastati, kuni ilves viimaks arvas:
“Pole siin muud midagi, armsad naabrid, tuleb minna Metsaisa jutule, vahest annab ehk
paksemad kasukad.”
“Mehe sõna, see on mehe sõna!” kiitis karu.
Eesti
“Õige jah, läki pealegi,” noogutasid hunt ja rebane.
Tehti kohe nõnda: asuti üksteise taha ritta, mindi Metsaisa talu juurde. Mindi Metsaisa talu
juurde, koputati kõvasti vastu ust ja aknaid, istuti lumme ja oodati.
Metsaisa pani kapukad jalga, tõmbas viisud otsa ja tuli lävele.
Loomad kummardasid viisakalt ja hüüdsid: “Tere, tere, Metsaisa.”
“Tere, no tere teile endilegi, “ vastas Metsaisa. “Mis külameestel kah asja oleks?”
10
11. “Asja on nõnda palju, et tahtsime paluda sinult paremaid kasukaid,” vastas rebane asjamehe
kombel ette astudes ja saba püsti ajades.
“Ohoh, kas vanad pole enam head küllalt?” päris Metsaisa edasi.
“Vanad lasevad tuult läbi,” ütles rebane.
“Auklikuks juba kulunud, auklikuks juba kulunud,” hüüdsid hunt ja karu.
“Ega siis midagi – kui auklikuks kulunud, siis muidugi ei kõlba,” ütles Metsaisa ja hakkaski
kohe uut talivarustust välja jagama.
Said nõndaviisi vastsed vammused karu, hunt ja rebanegi: karul oli varem uhke helekollane
kasukas, nüüd anti talle tagasihoidlik pruun, mis mitte ainult ei varja pakase eest, vaid on
raskesti nähtav ka küti silmale; rebasel olid varem vöödiline kuub ja triibulised püksid, nüüd
sai ta nad ühte värvi ja hoopis kallima karvaga; hunt oli seni teistest metsloomadest toredam –
kandis tähnilist rüüd kõrvadest tagakäppadeni - , tema sai nüüd tugeva ning vastupidava
tööülikonna, mis ei kulu ega rikne halvemategi ilmadega.
Üsna teiste kasukavahetajate selja taga silmas Metsaisa viimaks ka väikest jänest, kutsus teda
sõrmega, küsis sõbralikult:
“Noh, vennike, kuidas siis sinuga on?”
“Ei mul ole tarvis midagi. Mina näkin rammusat orast ja hammustan peale maitsvat
haavakoort, mis külm tühi kah minule teeb,” vastas jänes naerdes.
“Tubli, tubli, sihukest mehekangust tuleb ju lausa kiita,” ütles Metsaisa.
Külm kükitas sel ajal veidi maad eemal paakspuupõõsa taga, piilus läbi paljaste oksade, oli
väga pahas tujus. Jänese sõnad vihastasid teda aga veelgi: või nõnda, või nõnda – või siis too
tühipaljas ei pea tema võimu ja vägevust mikski! Ja otsustas külm jänese käsile võtta ning
näidata, mida ta teha suudab.
Kui jänes Metsaisa talu juurest minema lippas, kargas külm kohe ta kannule. Ei jäänud tast
sammugi maha, puhus sihukest pakast, et puud paukusid. Jänes jooksis, jooksis, katsus endale
sellega sooja teha – ei midagi. Kükitas jämeda männi varju, tõmbas keha hästi kössi – ei
aidanud seegi. Heitis siis viimaks heinasao kõrvale pikali ja oli seal nagu kera, jäi järjest
kangemaks, mõtles, et nüüd on lõpuke vist ikka tõesti kätte jõudnud. Ja kui kitsikus ju üsna
suureks kasvas, kuulis, kuidas külm lund krudistades ta juurde astus
ja küsis: “Ega su naha all ole vist enam sädetki sooja?” “ Miks ei ole, miks ei ole – näe, ei
jõua kuuma pärast enam käiagi!” vastas jänes, võttis viimase jõunatukese kokku, hüppas
teisele poole saadu.
11
12. Eesti
Külm kohkus seda kuuldes üsna ära, väärutas pead, imestas:
“Tohoh hullu, tulebki välja, et ma sinule vennikesele vastu ei saa.”
“Õige mis õige, ei sina minule vastu saa,” hüüdis jänes.
Külm jättis puhumise, kõndis häbistatult minema.
Jänes aga magas sao ääres väsimuse välja – ei lasknud end segada ei tuulel ega tuisul.
Ja elab oma vanas kasukas tänapäevani.
12
13. Jack ja Jill
Põhja-Iirimaa muinasjutt
Tšehhi
Jack ja Jill läksid mäest üles,
et tuua ämbriga vett.
Jack kukkus ja lõi pea lõhki
ja Jill veeres talle järele.
Jack ajas end püsti ja sörkis koju
nii kiirelt kui jalad võtsid.
Läks voodisse ja sidus pea kinni
äädika ja pruuni paberiga.
Kui Jill jõudis koju, oh kuidas ta irvitas,
nähes Jacki paberplaastrit.
Ema vihastas ja teda piitsutas,
sest Jackile ta häda põhjustas.
13
15. Tegelased:
Ämblik
Kärbsed
Linnud
Jutustaja
Põhiline stseeni toimumise koht: vana ämblikke täis sein (ämblikuvõrk?) , puust istmed
kärbeste jaoks.
Jutustaja: Kord kaua aega tagasi elas vanas majas vana ämblik. Ta oli nii vana, et ta ei
suutnud enam aru saada, kas on päev või öö.
Ämblik: Kui õnnetu ämblik ma olen! Vaevu võimeline püüdma ühtki kärbest, nii vana, nii
vana. Mu liikmed ei kuula enam mu sõna, ei suuda kinni püüda ühtki sahinat (kuulda on
kärbeste pirinat ). Kärbsed, kärbsed, tõelised kärbsed! Äkki ma seekord suudan.
Ämblik: (püüab kärbseid) Ma tahan, ma tahan (ma saan, ma saan).... -- oh ei, nad lendasid
jälle ära. Ma jäin ilma lõunata. Mu jalad ei liigu. Tuleb midagi välja mõelda, kuidas neid
kärbseid ligi meelitada. Mõtlen, ma pean sügavalt mõtlema
(toob kuulutuse). Ma teen kingad kõigile kärbestele: suurtele ja väikestele, paksudele ja
kõhnadele. Luban mitte puudutada ühtegi kärbest, haa-haa-haa!
Kärbsed kogunevad kuulutuse ümber, pinisedes:
ÄMBLIKU KINGSEPATÖÖKODA; KINGAD IGALE MAITSELE!
Kärbsed: (kõik koos) Mina tahan kingi, mina ka, mina, mina....
1.kärbes. Mina olen esimene, kes kingad saab.
2.kärbes: Ei, ei , mina olen kõige nägusam.
3.kärbes: Mina, sest mina olen kõige vanem.
1.kärbes Ära mõtle nii. Ma ütlen sulle, mina olen esimene (lükkab teised kõrvale).
Kärbsed: Mina, mina (hakkavad üksteist tõukama, lööma, vaidlema).
Ämblik tuleb kohe, kui kuuleb kära.
Ämblik: Jätke kisa, tehke kiiresti ja tulge minu järel. Mul ei ole nii palju kingi. Minu järel
kiirmarsiga. (Kõik kärbsed järgnevad ämblikule).
15
16. Eesti
Ämblik valmistab oma töötoas ette nööri, käärid, joonlaua, paberi, pliiatsi kinga-
mõõduvõtmiseks.
Ämblik: Üks hetk, olge valmis tõsiseks tööks. Te olete teretulnud, astuge sisse, võtke istet ja
rääkige mulle, milliseid kingi te soovite.
1.kärbes: Mina tahan punaseid lehvikesega kontsaga kingi, millega ma saan tantsida
kärbeste peopäeval.
Ämblik: OK! Võtame mõõdud. Tehtud, sa saad oma tantsukingad (ämblik võtab kärbse
istmelt, mõõdab tema kingi ja seob tema säärte ümber niidi).
Kärbes: Appi, jumal küll! Ma ei saa oma jalgu enam liigutada. Mida sa tegid? Tee lahti, lase
mind välja (kärbes ei saa liigutada oma jalgu, kuna ämblik on teda petnud ja võrku sidunud).
Ämblik: Võta vabalt, puhka pisut, istu, sa saad oma kingad. Haa,-haa.. Palun järgmine.
Milliseid kingi sina tahad?
2.kärbes: Ma tahan ilusa lipsuga kingi, nööpide ja lilledega minu lillelise kleidi juurde.
Ämblik: Jah, jah, ma teen kingad teile mõlemile, ainult võtame mõõdu ja seome kinni. See on
kõik (ämblik, mõõtes kingi, seob tema jalad nööriga kinni).
2.kärbes: Lase mind lahti, mis sa tegid? Ma ei saa lennata. (ta ei saa liigutada oma jalgu,
kuna ämblik on teda petnud ja võrku mässinud).
Ämblik: Istu ja puhka. (Kutsub uue kärbse). Järgmine kärbes. Milliseid kingi sina tahad?
3.kärbes: Mina tahan balletikingi, sest ma tahan saada balletitantsijaks ja tantsida meie
balletitrupis.
16
17. Ämblik: OK, ma teen, aga enne ma pean mõõdu võtma ja su kinni siduma (ämblik, mõõtes
kingi, seob temagi jalad nööriga kinni).
3.kärbes: Ma ei saa liigutada oma jalgu, jäta järgi, lase mind lahti, ma ei taha mingeid kingi.
(Ta ei saa oma jalgu liigutada, sest ämblik on teda petnud ja sidunud võrku).
Ämblik: Teie kingi tehakse, istu ja ära virise, kõik kärbsed on juba mõõdetud (vaatab
kärbsed üle).
Sina oled minu hommikusöök, väga mahlane ja värske kärbes. See siin on minu lõunasöök,
nii kena ja magus. Sina, kaunitar, oled minu õhtusöök, tahan soliidset sööki, suurepäraselt
serveeritud. OK!
Ma olen kohe valmis (ämblik läheb eesriide taha).
Ülejäänud kärbsed räägivad omavahel.
Ungari
1.kärbes: Miks te mind siia meelitasite? Kas te ei tea, et ämblik on valetaja?
2.kärbes: Ei, ma ei teadnud. Sina olid see, kes tahtis uusi kingi.
3.kärbes: Jätke järgi. Kutsume parem abi.
Kõik kärbsed karjuvad appi! Appi!
Jutustaja: Vaesed kärbsed! Keegi ei kuule neid.
(Ülejäänud kärbsed lendavad ringi. Neid ei ahvatlenud ämbliku kingad).
17
18. Kärbsed: Vaadake, see on ämbliku lõks. Ta ei tee mingeid kingi. Lähme siit ära (pinisedes
lendavad kõik vabad kärbsed ära).
Kõik kärbsed karjuvad: Appi! Appi! Aidake!
Jutustaja: Vaesed kärbsed. Keegi ei kuule neid, Kas keegi tuleb appi?
Linnud lendavad siin.
Linnud: Sirts sirr.. Mina olen mees, tõeline härra (vabastab kõik kärbsed).
Muusika mängib ja linnud tantsivad lindude tantsu.
Pärast tantsu lasevad linnud kärbsed välja.
Ämblik tuleb tagasi ja näeb, et kõik kärbsed on läinud.
Ämblik: Kus on mu kärbsed? Jälle ma olen ilma lõunata. Milline õnnetu ämblik ma olen,
keegi ei hoolitse minu eest (ohkab ja jääb magama).
Kõik kärbsed kogunevad ämbliku ümber.
Kõik kärbsed: Ta sai, mis ta oli ära teeninud!
Ungari
18
20. Elas kord sipelgas. Ta jäi haigeks. Kõik metsarahvas teadis sellest. Nad kutsusid metsarahva
arsti sipelgale. Arst vaatas sipelga üle ja kirjutas talle retsepti. Retseptis oli kirjas, et 3 korda
päevas tuleb võtta suhkrutükk ja sipelgas saab terveks.
Austria
20
21. Austria
Sipelgas sõi suhkrut, aga oli ikka haige. Ta nuttis terve päev. 5 sipelgat seisis tema voodi
ääres ja üks sipelgatest ütles: ”Ära nuta, ma hoolitsen sinu eest ja sa oled hommikuks terve!”
Ta hoolitseski sipelga eest ja hommikuks oli meie sipelgas terve!
21
23. Elasid kord kolm põrsakest: Niff-Niff, Nuff-Nuff ja Naff-Naff.
Ühel heal päeval otsustasid kõik kolm hakata maja ehitama. Vennad ei jõudnud kuidagi
kokkuleppele, missugune peaks nende tulevane maja olema. Seepärast lepiti kokku; et igaüks
ehitab endale sellise kodu, nagu heaks arvab.
Niff-Niff ei hakanud pikalt pead murdma: „Ilusaid kollaseid õlgi kõik kohad täis-neist saab
maja missuguse!”
Nuff-Nuff oli veidike kade, et ta ise nii mõnusale mõttele ei tulnud. Aga veidi metsas ringi
kõndides nägi ta puude all vedelevaid kuive raage.
„Minu maja tuleb ikkagi puidust” ruigas ta rõõmsalt.
Naff-Naff püüdis vendade plaane maha laita: „Tali tulekul-ei teie majad pea külmale vastu.
Mis siis saab, kui kuri hunt juhtub siiakanti? Ei vennad ehitame parem koos korraliku
kivimaja!” kuid teised jäid oma plaanide juurde. Niff-Nifi maja valmis paari päevaga-neli
õlekubu seinteks, viies katuseks ja valmis.
Nuff-Nufil läks veidi rohkem aega-puuraage oli veidi keeruline üksteise peale laduda. Nädala
pärast käis juba põrsas ümber oma osmiku.
Ungari
„Küll oled sina ikka kobasõrg!” Naersid Niff-Niff ja Nuff-Nuff venda, kes rügas ehitades
kogu suve. „Viimane katusekivi veel vaja panna, siis on maja valmis”, teatas Naff-Naff, „siis
tulgu või tuhat hunti.”
„Päh-meie ei karda mingit hunti!” naersid Niff-Niff ja Nuff-Nuff. „ja tegelikult pole hunte
üldse olemas!”
23
24. Kuri hunt, kes oli mitu päeva söömata olnud ja seega veel kurjemaks muutunud, hüppas
vihaselt põõsast välja. Nüüd oli küll kuri karjas!
Niff-Niff põgenes oma õlgedest hütti, hunt kannul.
Viimasel hetkel sai põrsas võsavillemi nina ees ukse kinni tõmmatud.
„Tee uks lahti, paha põrsas!” karjus hunt ukselinki lõgistades.
„Muidu puhun su hurtsiku kõigi nelja tuule poole laiali.” Põrsas ei saanud röhhigi suust.
Ja kuri hunt tõmbas kopsud õhku täis ning hakkas puhuma: „Puhh!”
Metsalagendik oli korraga õlgi täis. Vaevu õnnestus Niff-Nifil hundi hambust pääseda. Ta
põgenes Nuff-Nufi majja.
Aga juba kihutas kuri huntki põrsa kannul puu majakese juurde. Nuff-Nuff pani ukse haaki ja
tõmbas aknale kardinad ette.
„Avage, või ma puhun selle osmiku puruks!” karjus hunt. Ja seda ta tegigi.
Hirmsa kisaga põgenesid Niff-Niff ja Nuff-Nuff raagudest maja rusude alt. Kui nad Naff-Nafi
kena uue maja juurde jõudsid, oli see just ehitamise lõpetanud ja keetis uhiuuel pliidil
oblikasuppi.
Niff-Nifi ja Nuff-Nufi valju ruigamist kuuldes taipas Naff-Naff kohe, milles asi seisab. Ta
keeras ukse lukku ja kattis rahulikult vendadele laua.
Ungari
Uks lahti, krunnsabad!” karjus kuri hunt ukse taga. Niff_Niff ja Nuff-Nuff sulgesid hirmust
silmad ja vingusid tasakesi, kuuldes hundi ähvardust: „Kohe hakkan puhuma!”
24
25. Kuid mis teeb hundi hingeõhk kiviseinale! Naff-Naff pani naerdes puid pliidi alla. ”Lase mind
sisse, tahaksin su uude majja soolaleivale tulla!” tegi hunt nüüd hääle ilusaks. Kuid Naff-Naff
ei uskunud teda.
Ja õigesti tegid: õige pea kuulsid põrsakesed, kuidas võsavillem küünte klõbinal katusele ja
sealt korstna otsa ronis.
Pauhh! Kukkus hallivatimees äkki korstnast otse Naff- Naffi keevasse supipatta.
„Ui-ui-uu” täitis põrsakese maja kõrvetada saanud kurjategija ulgumine. Naff- Naff tegi ukse
lahti-ja hunt kadus mets nagu hall kera.
Enam ei tulnud kuri hunt Naff- Naffi kena kivimaja lähedussegi.
Kolm põrsakest elavad seal rahus ja üksmeeles tänapäevalgi.
Austria
25
