3.
Põhjapõdra levilaks on Euraasia ja PõhjaAmeerika põhjaosa. Kuni 20. sajandini oli
põhjapõdra levila lausaline, aga tänapäeval
on see katkenud paljudeks eraldatud
osalevilateks, millest Euraasia suurim asub
Taimõril . Euraasia põhjapõtru nimetatakse
porodeks, Põhja-Ameerika metsikuid
põhjapõtru kaributeks.
4.
Põhjapõdra tüvepikkus on 200–220
cm, õlakõrgus on 110–140 cm ja mass 100–220
kg. Kõige väiksemad põhjapõdrad elavad
Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool
elavad järjest suuremad alamliigid. Kõige
suuremad põhjapõdrad elavad Lõuna-Siberi
taigas ja mägedes.
5.
Põhjapõdral on suhteliselt pikk kere ja kael
ning lühikesed jalad. Eriti lühikeste jalgadega
põhjapõdrad elavad Teravmägedel.
Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on
suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, nii et
kaks sõrga koos moodustavad suure
lusika, millega on hea lund kraapida.
Külgmiste varvaste pikad sõrad puudutavad
käimisel maad, mis suurendab märgatavalt
toetuspinda ja võimaldab liikuda pehmel
maastikul, sealjuures vähem sisse vajudes.
6.
Põhjapõdra toit on mitmekesine. See liik sööb
pea kõiki oma elukohas kasvavaid taimi. Eriti
eelistatud on
osjad, tarnad, liblikõielised, oblikad, pajulehed
ja seened. Piiratud maa-alal elavad
kodustatud põhjapõdrad peavad leppima
sellega, mida kätte saavad ja sööma
taimi, millest ulukpõhjapõder ei hooli.
7.
Talvel, kui lumikate on eriti paks, on toidu
hankimine raske. Mõnikord peavad nad seda
välja kaapima 70–80 cm sügavuselt, nii et lumest
paistab välja ainult looma turi. Põhjapõder kaevab
lund eesjalgadega. Pärast püsiva lumikatte teket
läheb põhjapõder üle samblikutoidule, mis
mooddustavad suurema osa aastast tema
põhitoiduse. Looma haistmine on suurepäraselt
arenenud ja selle abil leiab ta lume alt üles mitte
ainult samblikud, vaid näiteks ka tarnad, marjad ja
seened.