1. Sirje ja Georg Aher
27.- 28.04.2009
Voolu- ja seisuveekogude
iseloomulikud jooned ja elustik

2. JÕED EESTIS
Üle 7000 voolava veekogu. Enamik neist on

lühikesed ojad ja kraavid.
 Eesti jõestik on tihe. Jõed on lühikesed, väikese
valgalaga, seetõttu ka suhteliselt veevaesed.
 Üle 10 km pikkuste jõgede võrgu keskmine
tiheduse järgi järjestuvad vesikonnad järgnevalt
(kahanevas järjekorras):
 Liivi lahe vesikond
 Soome lahe vesikond
 Narva-Peipsi vesikond
 Saarte vesikond

3. VESIKONDADE KAART

4. VOOLUVEEKOGUD
 Vooluveekogude võrgu pikkuseks Eestis on
ligikaudu 100 000 km (95-110 tuhat
kilomeetrit). Sellest moodustavad
maaparanduse kraavid ja nende eesvoolud
90 000 km. Umbes 10 tuhat kilomeetrit
(9,5%) on säilinud looduslikke ja
poollooduslikke vooluveekogusid.
http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf

5. LOODUSLIKUD VOOLUVEEKOGUD
 Vooluveekogude pikkus on tänu
kraavitusele praeguseks suurenenud
täiendavalt 70- 75 tuhande kilomeetri võrra,
millele lisaks on süvendatud üle 20 tuhande
kilomeetri ka looduslikke vooluveekogusid.
 Kui aluseks võtta varasem vooluvete
üldpikkus (31 000 km) siis on säilinud
looduslikke ja osaliselt muudetud
voolusängiga veekogusid vaid 32%.
http://www.roheline.ee/files/vesi/l6he-seminar-2005-laanetu.pdf

6. VOOLUVEEKOGUD
Vooluveekogude ametlikus nimestikus (kinnitatud

1982) on andmeid 1755 jõe, oja ja kraavi kohta.
 Üle 100 km pikkuseid jõgesid on Eestis 10:
1. Võhandu 162 km
2. Pärnu 144 km
3. Põltsamaa 135 km
4. Pedja 122 km
5. Keila 116 km
6. Kasari 112 km
7. Piusa 109 km
8. Pirita 105 km
9. Suur-Emajõgi 101 km
10. Navesti 100 km

7. JÕED EESTIS
Kõige hõredam on vetevõrk Pandivere kõrgustikul.

Pandivere kõrgustikul puudub vooluvesi 1375 km2
suurusel maa-alal.

8. JÕELÄHE
Jõe algus e. jõelähe võib alata:
allikast,

 järvest,
 voolata välja soost.
Suurema jõe alguseks loetakse ka kahe
väiksema jõe kokkuvoolamise kohta.

9. JÕE SUUE
Jõgi suubub
merre,

järve,

teise jõkke,

kaob liiva sisse või sohu,

mõnede jõgede vett kasutatakse täielikult

niisutamiseks. Selliseid jõgesid nim.
suudmeta jõgedeks

10. JÕE OSAD
Ülemjooks
 suur lang
 kiire vool
 toimub uuristav tegevus (erosioon)
 settimist ei toimu

11. JÕE OSAD
Keskjooks
 vool rahulikum
 uuristav tegevus nõrk
 eelkõige uhtainete transportiv tegevus

12. JÕE OSAD
Alamjooks
 vesi voolab aeglaselt
 vooluga kohalekantud uhtained settivad,
moodustades alluviaaltasandikke (jõesette
kuhjed) ja delta

13. JÕE KALDAD
 Jõevasak ja parem kallas määratakse jõe
voolusuunast lähtudes, st. pärivoolu
vaadates jääb paremale vaadates
parem, vasakule aga vasak kallas.

14. JÕE VOOLUREŽIIM
Jõe voolurežiim sõltub
 toitumisest,
sademetest

jää- ja lumesulamisveest

põhjaveest

 alakliimast,
 pinnamoest.

15. JÕESÄNG
 Jõesäng on aruharva sirge. Jõevool
uuristab kaldaid, tekitab lookeid. Jõesängi
kõverat osa läbides uuristab vesi välimist
kallast tugevamini. Seda nimetatakse
põrkekaldaks. Ta on vastasasuvast
laugkaldast tunduvalt järsem.

18. PIUSA KUI SUURIMA LANGUGA JÕGI
 1996. a. trükitud Eesti põhikaardil on Plaani
Külajärve kõrguseks merepinnast märgitud
244 m. Jõe suublaks oleva Pihkva järve
keskmise veetasemena võime arvestada 30
meetrit ü. m. p. Seega on kõrguste vahe
214 meetrit, mis teeb jõe languks keskmiselt
1,96 m/km.
Arvo Järvet, Piusa on Setomaa Emajõgi, Eesti Loodus nr 7-8, 2003


19. KARSTIJÕED
Eesti looduse omapäraks on karstinähtuste

(salajõed, kurisud jms) esinemine Põhja-Eestis ja
saartel.
 Karsti tõttu voolab osa jõgesid kohati maa all
(Jõelähtme, Tuhala, Kuivajõgi jt).
Veetõusme allikate kaudu jõuab
1,5 km pikkune Tuhala maa-
alune jõgi uuesti maapinnale
vooluhulgaga 3000 liitrit vett
sekundis.
http://www.kose.ee/tuhala/

20. VEE HULGA MUUTUS JÕGEDES AASTA
JOOKSUL
 Kevadsuurvesi moodustub enamasti lume
sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest
ühel ajal, algab märtsis ja saavutab tipu
aprillis.
 Suvine miinimum algab tavaliselt juuni
keskel ja lõpeb septembri keskel või
oktoobri alguses.
 Sügisese äravoolu tipp on enamasti
novembris.
 Talvine madalveeperiood kestab jaanuarist
märtsini.

21. VEETAIMKOND
 Vooluvete (jõgede, ojade) taimkond oleneb
peamiselt voolu kiirusest ja jõesängi
ehitusest (selle profiilist ja setetest).
 Jõgede kalda ehitusest ja koostisest oleneb
kaldataimekoosluste laius ja ilme.

22. ELU JÕE LÄTETEL
Paljud ojad ja jõed saavad alguse allikatest. Selliste

jõgede ülemjooksul on vähene elustik, kuna
tingimused taimedele ja loomadele keerulised:
 Aastaringne madal temperatuur
 Tihti kiire vool
 Vees vähe toitaineid taimede kasvuks ja vähe toitu
ja varjevõimalusi loomadele
 Kasvavad mõned sammaltaimed, vetikad.
 Elavad mõne putukaliigi vastsed, ussid ja
algloomad

23. ELU ÜLEMJOOKSUL
Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit

seal peaaegu ei ole, põhja-loomastikus
domineerivad külmades allikates elavad selgrootud
veeorganismid, nt ainuraksed, vähid,
putukavastsed, kaanid, teod jm.;
 tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus.

24. KASULIKUD VIITED
http://natmuseum.ut.ee/orb.aw/class=file/action=pre

view/id=396529/LM_maaramistabelid_OK.pdf

25. MUDASIRELANE ERISTALIS TENAX
Selle sirelase
vastsed
esinevad ka
väga
saastatud
veekogus
http://www.wildaboutbritain.co.uk/gallery/files/3/4/9/Drone-fly.jpg

26. KERILOOMAD
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/
commons/4/40/Bdelloid.JPG

27. TÕRILANE STENTOR
Laialt
levinud ja
harilikud
algloomad
veekogudes
http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/stentor.jpg

28. KINGLOOM PARAMECIUM
http://faculty.plattsburgh.edu/jose.deondarz
a/research/Photos/Paramecium.jpg
http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/paramecium2.jpg

29. HÜDRA HYDRA SP
Rohelina hüdra
Hydra viridissima
pungumas
http://www.microscope-microscope.org/gallery/Mark-Simmons/images/hydra5.jpg

30. SÕUDIK CYCLOPS
http://www.microscope-
microscope.org/gallery/Mark-
Simmons/images/cyclops.jpg

31. ELU JÕE OJA VÕI JÕE KESKOSAS
Vett enamasti rohkelt, vool mõõdukalt kiire,

toitaineid vees piisavalt,vesi soojem, mille tõttu ka
elustik on rikkalikum.

32. VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA
 On selgunud, et näiteks Võrtsjärves on
ripsloomadel väga eriline roll. Võrtsjärvest
leitud planktiliste tsiliaatide arvukus on
tunduvalt suurem kui enamikus sarnastes
parasvöötme veekogudes ja vastab
näitajatelt rohketoitelistele subtroopilistele
järvedele.

33. VÕRTSJÄRVE ERIPÄRA
 Ripsloomade biomass on Võrtsjärves
suurem kui vesikirbuliste ja keriloomade
biomass kokku, eri liike on sealt aga leitud
üle poolesaja.
 Miks ripsloomad ennast Võrtsjärves nii hästi
tunnevad, on esialgu raske öelda.
Tõenäoliselt tingib nende sellise õitsengu
mitme soodsa tingimuse kokkulangemine.

34. ALGLOOMAD VEEKOGUDES
 Mis on algloomadest kasu? Suurt osa
elusaid vetikaid ei saa veeloomad toiduks
tarvitada.
 Surnud vetikaid lagundavad ja tarbivad
bakterid. Need on aga liiga väikesed, et
suured hulkraksed neid süüa saaksid. Siin
tulevadki mängu algloomad.

35. ALGLOOMAD VEEKOGUDES
 Neile on bakterid igati suupärased, algloomi
omakorda söövad aga juba
metazooplankterid ja kalamaimud. Paljude
kalade noorjärgud kasutavad oma elu
varastel etappidel toiduks just algloomi.
 Seega on algloomad tähtis sild veekogude
toitumisahelates, kiirendades oluliselt aine-
ja energiavoogu veekogu ökosüsteemis

36. ALGLOOMAD VEEKOGUDES
 Mõningad algloomade liigid on omased
orgaaniliste ainetega mingil määral
saastatud mageveele. Seda algloomade
omadust kasutatakse vee kvaliteedi
bioloogilises analüüsis.
 Näiteks ripsloomade Colpidium colpoda ja
Spirostomum spp. leidumine viitab tavaliselt
tugevale reostusele.

37. ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS
 Stabiilsuse puhul peab arvestama
konstantsust,

 inertsust ja
 paindlikkust.
 Esimene iseloomustab ökosüsteemi
aineringe näitajate väärtuste püsivust
ajas, teine muutustele vastupidavuse
kestvust ja kolmas eneseregulatsiooni
võimet taastada seisund.

38. ÖKOSÜSTEEMIDE STABIILSUS
Keeruka, mitmekesise struktuuriga ökosüsteemid

on enamasti väga püsivad, kuid kord kadunud
tasakaalu on raske taastada.
 Lihtsa struktuuriga ökosüsteemides on tasakaalu
kerge kallutada ja see taastub kiiresti, s.t.
paindlikkus on suur. Samal ajal on aga eripärane, et
uus tasakaal luuakse varasemast teistsuguste
kooslustega ja algne kaob enamasti pöördumatult.

39. TIIGID JA JÄRVED
 Tiigid ja järved on seisuveekogud. Mõnel
juhul on see liigitus tinglik. Võrtsjärve
läbivoolu kiirus on ca 1 aasta.
 Tiigid on seisuveekogud, mille pindala on
alla 0,5 ha. Vees rohkelt toitaineid.
Enamast madalad, mistõttu põhi taimedega
kaetud
 Järvedeks loetakse seisuveekogusid, mille
pindala üle 0,5 ha.

40. JÄRVED
 Järved koos tehisveekogudega hõlmavad
ligikaudu 5% Eesti territooriumist.
Territooriumi iga 40-50 km2 kohta tuleb
keskmiselt 1 järv. Eestis on ligikaudu 1200
väikejärve ja veehoidlat, mille pindala on
suurem kui 1 ha. Järvede paigutus on
äärmiselt ebaühtlane. Rohkem järvi on
Kagu- ja Lõuna-Eestis, seal on kohati 30
järve 100 km2 kohta

41. EESTI JÄRVED
 Euroopa suuremate järvede hulka kuuluvad
Peipsi ja Võrtsjärv. Väga sügavaid järvi
Eestis ei ole. Suurima sügavusega on
Rõuge Suurjärv - 38 m. Peipsi järve
sügavus ulatub 18 ja Võrtsjärve sügavus 6
meetrini.

42. EESTI JÄRVED
Riikliku vaatluse all on Peipsi järv, Võrtsjärv ja

kaheksa väikejärve, Nohipalu Mustjärv, Nohipalu
Valgjärv, Pühajärv, Rõuge Suurjärv, Uljaste
järv, Viitna Pikkjärv, Ähijärv, ja Mullutu Suurlaht.
 Peipsi ja Võrtsjärvel teostab vaatlusi hüdrokeemia
osas Tartu Keskkonnauuringud ja bioloogia osas
EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi Võrtsjärve
Limnoloogiajaam. Väikejärvede nii hüdrokeemilist
kui bioloogilist seiret viib läbi Võrtsjärve
Limnoloogiajaam (ITK*).

43. NOHIPALU VALGJÄRV

44. NOHIPALU MUSTJÄRV

45. TRIIP-VESIKIIL LIBELLULA FULVA

46. SADULLIIDRIK COENAGRION PUELLA

47. JÄRV SUVE LÕPUS
põhjas on vähe hapnikku, sest
Järve
surnud taime- ja loomamassi
lagundamisel kulub palju hapnikku,
kuid vesi on kihitunud ja pinna poolt ei
liigu hapnikku juurde.
Pinnakihis võib soojade ilmade korral
olla hapniku üliküllus (rohevetikate
“õitsemine”)

48. JÄRV SÜGISEL JA TALVEL
Tormid panevad vee liikuma – vesi rikastub
hapnikuga. Samuti jaheneb ülemiste kihtide
vesi – tihedus suureneb – hapnikurikas vesi
liigub allapoole.
Kõige tihedam on vesi +4 juures – liikumine
lõpeb kui kogu vesi on +4 . Seejärel algab
ülemiste kihtide jäätumine. Pinnapoolne
vesi on külmem kui allpool olev.

49. JÄRV KEVADEL
ülemised veekihid soojenevad – kui
 Kevadel
saavutavad +4, liiguvad allapoole ning
viivad kaasa hapnikku.
Suvel on jahe vesi põhjas, soojem pinnal –
sügisel ja talvel vastupidi.