2. Sissejuhatus rahvuslikku liikumisse XIX sajandil kasvas Euroopas huvi teiste rahvaste kultuuri vastu. Saksamaal ja Itaalias taotleti rahvuste poliitilist ühendamist. Alistatud rahvad nõudsid oma põliste õiguste tagasisaamist. Eesti talupoegade iseteadvuse kasv lõi soodsa pinna rahvuslikule ärkamisele. Nõuti võrdseid õigusi teiste rahvastega.
3. Uus vallaseadus Aleksander II valitsusajal 1866. aastal loodi uus vallakorraldus. Vallavalitsus ja vallakohus vabanesid mõisniku kontrolli alt. Valla täiskogu moodustasid kõik taluperemehed + 1/10 maatameestest. Valla kõrgeim võim oli vallavolikogu(pool peremeestest ja pool maatameestest). Vallal oli oma eelarve. Maksud ja koormised jagati talude vahel laiali. Volikogu määras ka kulutused(palgad, ehitused jne.). Maksma pidid ka volikogu liikmed ise. Valla eesotsas seisis vallavanem, kes pidi korda hoidma. 1866. aasta vallaseadus pani aluse “valla poliitilisele elule”.
4. Johann Voldemar Jannsen (1819- 1890) Pärit Pärnust, Vändrast. Osava suhtlemis –ja kirjutamisoskusega. Oskas hästi saksa keelt, mängis klaverit ja orelit. Sai Vändra kiriku köstriks. 1857. aastal andis välja nädalalehe “Perno Postimees”. Lootis, et eestlaste saavutused tulevad rahumeelselt. Õhutas eestlasi talusid ostma, andis õpetusi põllumeestele, pidas tähtsaks haridust. Pani aluse püsivale eesti ajakirjandusele. 1864. aastal kolis Tartusse ja asutas uue ajalehe “Eesti Postimees”. Lõi aktiivselt kaasa ühisüritustes. Tema algatusel loodi 1865. a. laulu- ja mänguselts “Vanemuine”. Suureks abiks tema tegemistes oli tütar Lydia Koidula.
5. Esimene üldlaulupidu 50. aastapäeva lähenedes hakkas “Vanemuine” taotlema üle-eestilise üldlaulupeo korraldamise luba. Laulupeo ettevalmistamine nõudis visa ja kannatlikku tööd, mille Jannses enda kanda võttis. 18.- 20. juunini 1869 Tartus toimunud üldlaulupeole tuli ligi tuhat lauljat ja pillimeest. Esinesid vaid meeskoorid, kuna segakooride kutsumine poleks kõlvanud. Laulupidu algas rongkäigu ning jumalateenistusega. Peeti isamaalisi kõnesid. Esimest korda esines laiema avalikkuse ees noor usuteadlane Jakob Hurt, rõhutades hariduse tähtsust ja ustavust isamaale. Lauldud laulude hulgas olid laulud “Mu isamaa on minu arm”, “Sind surmani” ja “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Laulupidu kasvatas eestlastes ühtekuuluvustunnet ja andis jõudu edaspidiseks.
6. Jakob Hurt (1839- 1907) Pärit Põlva lähedalt Himmastest. Sai tugeva usulise kasvatuse ning harjumuse ja tahte tööd teha. Lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna. Abiellus kooliinspektor C. Oetell´i tütre Eugeniaga. Õpingute ajal asus osalema rahvuslikus liikumises. Pidas “Vanemuises” kõnesid Eesti ajaloost ja rahvaluulest. Püstitas eestlastele ülesande saada suureks vaimult. Kuna tema soov, asutada oma ajaleht, tagasi lükati, võttis vastu Jannseni pakkumise asuda “Eesti Postimehe” lisalehe toimetajaks. “Pildid isamaa sündinud asjust” tekitas sakslastes vastumeelsust ja Jannsen pidi Hurda ajalehe juurest tagandama. Peale seda hakkas tegema koostööd Carl Robert Jakobson´iga. 1872. aastal sai Otepääle kirikuõpetajaks ja see tugevdas tema seisundit ühuskonnas.
7. Aleksandrikool Rahvusliku liikumise juhtmõtteks sai haridustee väärtustamine. 1860. aastal õhutas Jaan Adamson rahvast toetama kõrgema emakeelse kooli rajamist, mis tuli rajada rahva enese rahaga. Seda mõtet toetasid kõik rahvusliku liikumise juhtivad tegelased. Vajalikud summad kooli jaoks koguti annetustega ja selleks loodi Eesti kihelkondades komiteed. Igal aastal tuli kokku komiteede suurkoosolek, kus arutati tähtsamaid küsimusi ning valiti Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja president. 1871. a. tööd alustanud peakomiteesse kuulusid kõik tolleaegsed nimekamad ühiskonnategelased. 1874. aastaks oli kogutud piisavalt raha, et osta koolile maja Põltsamaa külje alla Kaarlimõisasse.
8. Carl Robert Jakobson (1841- 1882) Sündis Tartus, kuid veetis lapsepõlve Tormas. Kasvas üles saksa vaimus. 1863. aastal sai Peterburis suurvürsti tütre koduõpetajaks. Nõudis kooliolude parandamist, sõdis ülemäärase usuõpetuse koormuse vastu ja propageeris karskusideid. 1868. aastal pidas Jakobson “Vanemuises” esimese isamaakõne valguse-, pimeduse- ja koiduajast. Olles baltisakslaste vastu, sai temast vihatuim mees baltisakslaste jaoks. 1870. aastate algul pöördus tagasi Eestisse ja ostis Uue-Vändrasse Kurgja talu ning abiellus 19-aastase Julie Thaliga. Ehitas Pärnu jõele tammi ja veski ning püstitas uued taluhooned. Kirjutas põllumajandusküsimustest üle paarikümne brošüüri ning ta valiti Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltsi presidendiks.
9. “Sakala” Pika nõudmise järel sai Jakobson loa oma ajalehe asutamiseks. 1878. a. märtsis hakkaski ilmuma “Sakala”, mis sai kiiresti kõige loetavamaks eesti leheks. Ajalehes arvustas Jakobson käredalt meie ühiskondlikke olusid. Tema poliitika toetus eeskätt jõukale talurahvale, tekkivale linnakodanlusele ei omistanud ta vähimatki tähelepanu. Ta nõudis inimestelt võitlust oma õiguste saavutamiseks. Pani suuri lootusi Vene valitsuse toetusele, uskudes, et riigivõim taastab eestlaste õigused, kuid valitsus hoopis sulges “Sakala” mõneks ajaks. Toetust ei saanud Jakobson ka vene liberaalsetelt ringkondadelt. Liigne enesekindlus viis ta vastuollu teiste seniste mõttekaaslastega.
10. Manasseini revision Aleksander III oli esimene Vene valitseja, kes jättis balti aadli privileegid kinnitamata. 1882. a. saabus Balti kubermange revideerima senaator Manassein. Manasseini revisjoni eesmärgiks oli koguda Balti erikorda halvustavaid andmeid. Revisioni käigus leitud pahed võimaldasid alustada Baltikumis poliitilisi ümberkorraldusi: Balti kubermangude etteotsa nimetati 1885. a. uued kindralkubernerid: Riiga kindral Mihhail Zinovjev ja Tallinnasse vürst Sergei Šahhovskoi. Sakslaste asemele määrati kõikjal ametisse vene ametnikud. Ametiasutustes seati sisse saksa keele asemele vene keel. Talurahvakohtunikud kihelkondades kaotati. Maakondades seati ametisse talurahvaasjade komissaarid, kes kontrollisid vallavalitsuse ja –kohtute tööd.
11. Venestamine hariduses ja ühiskonnas 1887. a. sai sunduslikuks õppekeeleks vene keel. Vallakoolides jäi emakeelseks vaid usuõpetus. Ka omavahel ei tohtinud õpilased oma emakeeles rääkida. Õpetajad, kes piisavalt vene keelt ei osanud, lasti lahti. Vene keele oskamatuse tõttu vähenes huvi koolihariduse vastu. Venestamine tõi kaasa ka kirjaoskuse languse. Aleksandrikool avati 1888. aastal vene õppekeelega. Tallinna toomkool lõpetas hoopiski tegutsemise. Taru ülikool viidi vene keelele üle 1893. aastal. Eesti kultuurielule oli venestamine rängaks hoobiks. 1880. aastate alguses rahvuslikus liikumises juhtivale kohale tõusnud Jakobsoni pooldajad ootasid Vene valitsuse poolt toetust, kuid said valusalt lüüa. Eesti Kirjameeste Seltsi tegevus jäi soiku, kuni see 1893. a. lõpetati.
12. Ajalehed venestusajal “Valgus” – Jakob Kõrv (Et lehele tellijaid saada, sundis Kõrv maalt lahkuma populaarse ajalehe “Virulane” toimetaja Jaak Järve). “Olevik” – Ado Grenzstein (Kiitis igal pool venestamisele takka). “Postimees” – Karl August Hermann (Muutus 1891. aastal esimeseks eestikeelseks päevaleheks). Venestuspoliitikale olid iseloomulikud intriigid, nuhkimine ja salakaebused. 1883. aastal alustas Tartus tööd Hugo Treffneri eragümnaasium, kust said ettevalmistuse suurem osa Tartu ülikooli õppima asunud eestlastest.
13. Põllumajandus 2/3 Eesti elanikkonnast oli XX saj. tegev põllumajanduses. Jätkuvalt domineeris mõisamajandus. Mõisatest kujunesid suurmajandid, mis tootsid turu tarvis ning kasutasid palgalist tööjõudu. 1850. a. alanud talude päriseksostmine jätkus. 1916. a. oli Eestis päriseks ostetud 4/5 talumaast, kuid enamik talusid oli ostetud võlgu. Sajandivahetusel talupidamise areng ajutiselt pidurdus, kuna viljahinnad langesid ja see ei olnud enam tulus. Paljud talud läksid seetõttu pankrotti. Uueks tuluallikaks sai piimakarjakasvatus, mida soodustas raudteede rajamine 1870. a. Lisaks piimale veeti Venemaale koort, võid ja juustu. Kuna see nõudis eelnevaid investeeringuid, jäi piimakarjandus peamiselt mõisamajanduse koostisosaks.
14. Põllumajandus Piimakarja kõrval kasvatati ka vähemal määral rasvasigu ja lihaveiseid. Loomakasvatuse tõus esikohale sundis mõisaid ja talumajandeid minema üle söödateravilja-, heina- ja kartulikasvatusele. Jätkus põlluharimise intensiivistumine: hariti üles uusi maid, võeti kasutusele kunstväetisi ning soetati kaasaegseid põllutöömasinaid. Erilist tähelepanu sai sordiaretus – talvekindla “Sangaste” rukkisordi aretamisega sai kuulsaks krahv F. G. M. von Berg. Tegutsesid põllumeesteseltsid, kus jagati teadmisi põllumajanduse kohta. Külades süvenes sotsiaalne kihistumine, üle 60% talurahvast olid teenijad, sulased, moonakad jms.
15. Jaan Tõnisson 1896. a. lahkus ametist “Postimehe” toimetaja Karl- August Hermann ja uueks toimetajaks sai Jaan Tõnisson. J. Tõnisson sündis 1868. a. Viljandimaal, lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna, oli EÜS esimees ja tegutses mõnda aega “Postimehe” toimetuses. Seejärel asus kohtuametnikuna tööle Venemaal. Pöördunud tagasi Tartusse, koondas ta “Postimehe” ümber rahvuslikult meelestatud haritlasi. Oma tegevuses seadis ta esikohale eneseteadvuse arendamise, astudes välja venestamise ja saksastumise vastu. Tõnisson sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. Ta nõudis eestlastele nii poliitikas kui majanduses üheõiguslust. Tänu Jaan Tõnissonile muutus eesti keele kasutamine jälle tavaliseks.
16. Konstantin Päts 1901. a. tekkis “Postimehe” võistleja, Tallinnas ilmuma hakanud päevalehe, “Teataja” näol, kelle asutajaks ja toimetajaks oli Konstantin Päts. K. Päts sündis 1874. a. Pärnumaal, lõpetas Tartu ülikooli teaduskonna ja asus advokaadiabina tööle Tallinnas. Ta koondas enda ajalehe ümber noori eesti haritlasi. Päts seadis rahvusluse õhutamise kõrval esikohale ka majandusliku ja poliitilise võitluse. Tallinlased leidsid, et eestlaste rahvustunne on nõrk nende majanduslike positsioonide tõttu. Baltisakslased oli vaja välja tõrjuda nii majandusest kui poliitikast. Koostöös venelastega saavutati ka esimene tõsine võit – 1904. a. linnavolikogu valimistel võitis eesti-vene valimisblokk. K. Pätsist sai Tallinna abilinnapea ja tema ajaleht “Teataja” sai pooldajaid nii linnakodanike kui talutööliste seas.
17. 1905. aasta revolutsioon Põhjused: Kodanikuõiguste puudumine(sõna-, trüki-, usu-, ühinemisvabadus jne.). Maal oli veel baltisaksa mõisnike ülemvõim. Linnades teravnesid sotsiaalsed erinevused jõukama kodanluse ja vabrikutööliste vahel. Kogu ühiskond vajas põhjalikke reforme, kuid neid ei tulnud. Venemaa-Jaapani sõda(1904-1905), kus Venemaa lüüa sai. “Verine Pühapäev”- keisrile palvekirja esitanud töölisdemonstratsiooni tulistamine(9.01.1905. Peterburis).
18. 1905. aasta revolutsioon Käik: Tallinna töölised: Korraldati streike, peeti miitinguid, esitati nõudmisi jms. Tartu üliõpilased: Katkestati õppetöö, ühineti üliõpilaste streigiga. Mõisamoonakad: Keelduti tööleminekust, hävitati mõisa vara. Tallinna tööliste miitingul kiideti heaks alustada relvastatud võitlust isevalitsuse kukutamiseks. Palvekirjade esitamine võimudele. “Postimehe” ringkond taotles üldist valimisõigust; eesti keele kasutusala laiendamist ja mõõdukat maareformi, mis jätaks puutumata eraomandi. “Teataja” ringkond nõudis konstitutsioonilise monarhia kehtestamist Venemaal, kodanikuõigusi ningomavalitsuse-, kooli-, kiriku- ja kohtureforme. K. Päts muutus võimude silmis revolutsioonilise liikumise juhiks.
19. 1905. aasta revolutsioon Oktoobris algas ülevenemaailmne raudteede streik, millega ühinesid ka Tallinna töölised. Seiskusid vabrikud, suleti ärid ja töökojad, koolid katkestasid õppetöö jne. Linna tänavaid täitsid vabrikutööliste hulgad, lauldi revolutsioonilisi laule ja peeti koosolekuid. 16. oktoobril leidis aset suur rahvakoosolek, kus sai surma 94 inimest ja haavata üle 200. 17. oktoobril kirjutas Nikolai II alla manifestile, millega lubati kokku kutsuda Riigiduuma ja kindlustada rahvale kodanikuvabadused. Peale seda loodi legaalselt mitmeid organisatsioone: Eesti Rahvameelne Eduerakond(ERE), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Ühisus(ESDTÜ) ning ametiühinguorganisatsioonid.
20. Rahvaasemike koosolek Kuigi revolutsiooni algetapi põhinõudmised olid täidetud, ei jäänud inimesed rahule. Novembri lõpus kutsuti Tartus J. Tõnissoni algatusel kokku ülemaaline rahvaasemikkude koosolek. Tartusse kogunes umbes 800 saadikut. Kui koosoleku algul selgus, et juhatajaks soovitakse hoopis Jaan Teemantit, lahkusid Tõnissoni pooldajad koosolekult. Seetõttu peeti kaks eraldi koosolekut: mõõdukamad Tõnissoni juhtimisel ja radikaalid Teemanti juhtimisel. Mõõdukamad tunnistasid konstitutsioonilist monarhiat; nõudsid demokraatlikult valitud rahvaesindust, Eesti ühendamist ühtseks kubermanguks, baltisakslaste õiguste piiramist, riigimaade jagamist rahvale ja valitsuse abi talude päriseksostmisel. Radikaalid nõudsid “vägivallavalitsuse” kukutamist, demokraatliku vabariigi loomist ja rahva relvastamist.
21. Mõisate põletamine Rahvaasemike koosoleku otsused süvendasid revolutsioonilisi meeleolusid. Kuulutati välja “Velise vabariik” ja “Mõisaküla vabariik”. Kui Tallinnas puhkes järjekordne üldstreik, keelati koosolekud, vahistati sotsialistide juhid ja töölisliikumise tegelased ning kehtestati sõjaseisukord kogu Harjumaal. See tekitas aga rahva seas veel suuremat käärimist. 12. detsembril asus sadakond relvastatud töölist mõisaid rüüstama. Mõisahäärberite sisustus peksti puruks, väärtuslikud esemed rööviti ja hooned põletati maha. Hävitustöö toimus põhiliselt Põhja-Eestis ja ka Pärnumaal. Kokku rüüstati 160 mõisat, hävitati ka viinavabrikuid.
22. Majandus I maailmasõja päevil Kuna armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest, siis majanduse olukord oluliselt halvenes. Halvasti mõjus ka hobuste ja kariloomade võtmine sõjaväe tarbeks. Katkesid maaparandustööd, sordiaretus ja tõuparandus. Tootmismahu vähenemine ähvardas linnu näljaga. Saksa sõjalaevastiku aktiivsus katkestas Läänemere kaubanduse. Raudteede ülekoormatuse tõttu raskenes toorainete hankimine ka Venemaalt. Enamik ettevõtteid läks üle sõjalisele toodangule, tekkis tarbeesemete puudus. Halvenes tööjõu kvaliteet, kuna oskustöölisi asendasid naised ja noorukid. Kaupade puudusega kaasnes hetkeline hinnatõus, millele järgnes ülikiire inflatsioon.
23. Koolitüübid ja koolid Alghariduse alal algasid 1870. aastatel ümberkorraldused: Vallakool oma kolmetalvelise õppeajaga muudeti kohustuslikuks. Rajati palju uusi koole. Kirjaoskuskool muutus üldhariduskooliks(kirjutamine, arvutamine, maateadus). Edasi sai õppida kihelkonnakoolides maal ja kreisikoolides linnas. Uued õppevahendid(kaardid, gloobus, arvelaud, seinatahvel jm.) Eestikeelsed ja Eesti-kesksed õpikud. Paranes kooliõpetajate hariduslik ettevalmistus. Asutati uued gümnaasiumid Tallinnas, Narvas ja Viljandis. Koolid muutusid 8-klassilisteks. Lisandusid 7-klassilised reaalgümnaasiumid ja tütarlastegümnaasiumid. Tagasilöögi haridusele andsid venestusreformid.
24. Koolitüübid ja koolid 1890. aastatel jätkus hariduse edenemine: Taas suurenes koolide arv ning saavutati noorte täielik kirjaoskus. Revolutsioonipäevil kerkis esile emakeelse kooli nõue. Lubati asutada emakeelseid erakoole. Kutsehariduskoolid(merekoolid, raudtee tehnikakool, kommerts-, kaubandus-, õmblus- ja põllutöökoolid). Kõrgharidus(Tartu Ülikool, Tartu Veterinaariaintsituut, Mihhail Rostovtsevi Tartu Eraülikool, Anton Jassinski Tartu Kõrgemad Naiskursused). Suurenes eestlaste osa üliõpilaskonnas. Eestlastest said pastorid, juristid, insenerid, arstid, keeleteadlased ja ajaloolased.
25. Teadus- ja kultuuritegelased Carl Schmidt- füüsik, keemik Alexander Schmidt- verefüsioloog Constantin Grewingk- geoloog, arheoloog Ivan Kondakov- sünteetilise kautšuki valmistaja Vladimir Grabar- rahvusvahelise õiguse spetsialist Jevgeni Tarle- Napoleoni-ajastu uurija Hugo Treffner- kultuuritegelane, kooliomanik Karl August Hermann- lektor Mihkel Veske- lektor, luuletaja W. Z. von Manteuffel- kirurg Mihhail Rostovtsev - kirurg Miina Härma- helilooja, koorijuht Mihkel Lüdig- helilooja Peeter Süda- helilooja Rudolf Tobias- helilooja
26. Teadus- ja kultuuritegelased Aleksander Läte- helilooja, I sümfooniaorkestri rajaja Artur Kapp- helilooja Lydia Koidula- luuletaja Friedebert Tuglas- luuletaja Juhan Aavik- luuletaja August Kitzberg- luuletaja Gustav Suits- luuletaja Juhan Liiv- luuletaja Friedrich Kuhlbars- luuletaja Ado Reinvald- luuletaja Eduard Bornhöhe- ajalooline kirjanik Jakob Kunder- draamakirjanik Andres Saal- ajalooline kirjanik Eduard Vilde- romaanikirjanik Jakob Pärn- proosakirjanik
27. Teadus- ja kultuuritegelased Karl Menning- teatrijuht August Wiera- teatrijuht Theodor Luts- filmioperaator Johannes Pääsuke- fotograaf Johann Köler- maalikunstnik Konrad Mägi- kunstnik Ants Laikmaa- kunstnik Kristjan Raud- kunstnik Jaan Koort- skulptor Amandus Adamson- skulptor Georg Lurich- maadleja Martin Klein- maadleja(I olümpiamedal) Aleksander Aberg- maadleja Georg Hackenschmidt- maadleja
